Archive for the 'ihulised asjad' Category

14
juuli
11

enam ei jaksa…

Kõik tublid ja korralikud võivad järgneva vingumise ja hala lugemata jätta…

Mõnikord mulle tundub, et olen oma lapsi täitsa valesti kasvatanud 😦  Ma nimelt pole neil lapsepõlves malakaga selja taga seisnud ja hommikust õhtuni tööle sundinud…  Ei, ma ei saa öelda, et nad laisad  oleksid. Teevad tööd ja kõvasti kohe. Aga tundub, et kodus teevad ainult siis, kui vaim peale tuleb või ma nad oma naaksumisega surmani ära tüütan… Kõik leebemad vihjed kõlaksid nagu kurtidele kõrvadele.

Muidugi, sellest võib täitsa aru saada, et kui on kuus tööpäeva jutti, libiseva graafikuga ja koju jõutakse hilja, siis vabal päeval tahetakse end kõigepealt välja magada. Aga ega see siis tähenda, et ülejäänud päev kodutöödele läheks… Ikka vaadatakse mulle otsa – mida täna süüa saab? Aga kuidas toit poest koju jõuab või puud pliidi ette saavad, seda küsitakse harva.

Seni pole keegi söömata jäänud, puud on lõhutud saanud ja pliidid-ahjud köetud. Muud asjad ka enam-vähem tehtud. Aga vaat enam ei jõua…

Asi selles, et paar nädalat tagasi hakkas parem küünarnukk valutama. Ei valutanud kogu aeg, peamiselt siis, kui raske poekotiga tulin või midagi tõstsin. Viimasel ajal aga ei saa isegi joogipudeli korki enam lahti keeratud, noaga millegi hakkimine on kah paras piin, juukseid saab hädapärast kammitud…

Arst diagnoosis närvipõletiku ja käskis käele rahu anda. Aga kuidas see praktiliselt peaks välja nägema? Soovitaks keegi mulle head koduabilist?

Plaanisin siin puhkuse ajaks ühte-teist, jääb vist tegemata 😦  Kibuvitsajuurikad ootavad väljakaevamist, naadid kah… Isegi kurke pole saanud lihtsalt sellepärast hapnema panna, et ei suuda rõikajuurikat maast välja sikutada. Eks söövad siis niikaua värsket kurki, kuni keegi selle töö ära teeb.

Teistel veel puhkust pole, et saaks päriselt tegemised nende kaela lükata. Tupsu on mul siin igapäevaselt käepärast ja tema vähemalt püüab aidata, kuigi suurema osa päevast kulutab halisemisele kui iiiiiigav temal ikka on ja kas ma ei võiks sellele ja tollele helistada, et kedagi endaga mängima kutsuda. Siin läheduses ju lapsi pole, naabripreili on ka kas reisil või laagris, päev-kaks kodus ja läheb jälle…

Kõige parema meelega võtaks koti selga, kaamera kaenlasse ja kaoks kohe päris tükiks ajaks 🙂 Kaamerat hoian ju vasaku käega, päästikule vajutada käsi lubab. Nojah, et pärast arvutis vaja pilte töödelda – jälle jama, sest ega pikalt hiirega toimetada ka saa…

Njah, poisi spordisalvid igatahes on nüüd minu. Kui paremaks ei lähe, siis uuesti arstile ja ehk saab mõne tõhusama ravi. Seni aga tuleb prouat mängida…

Advertisements
21
dets.
10

jõululaatsaret

See on kindel nagu aamen kirikus, et igal aastal meil keegi jõulu ja aastavahetuse paiku haige on. Tavaliselt olen mina see,kes mingi jõulugripi üles korjab, eelmisel aastal oskas poeg just aastavahetuseks palavikku jääda. Seekord aga tuli tõbi hoopis varem  – poeg kopsupõletikus.

Kui ta siin hullupööra köhima hakkas, nii et ribid valusad, siis tekkis mul kohe selline kahtlus, täna arst kinnitas seda. Määras poja vähemalt nädalaks tubasele režiimile (voodis ta niikuinii ei viitsi lösutada). Hirmutas veel, et kui toas ei püsi, siis ootab haigla.

Digiretsepti süsteem oli kah apteegis maas, ei saanud poeg oma antibiotse kätte.

Nojah, eks emme pea siis tõbist poputama. Hea vähemalt, et ei virise siin niiväga nagu ma olen mõnede meesterahvaste kohta kuulnud – isegi nohuga hakkavad juba matusteks valmistuma 😛

Hullem lugu on see, et väljas on külm ja mul ahjupuid varuks vaid paari päeva jagu. Arvestasime ju sellega, et poiss saeb järgmise varu ette. Nüüd on tore küll – head kuivad puud seisavad, saag kah olemas, aga pere ainuke meesterahvas tõbine… Minu jõud neile peale ei hakka, ega need pole miskid pilpad, vaid ikka suured plaadid ja prussid…

Enam ei koperda siin Nõmme vahel selliseid meesterahvaid ka ringi, kes kõhutäie ja võib-olla ka pooliku raha eest natuke liigutaksid…

Lootsin veel, et poeg tekitab kuuse ja kuusejala kah koju, aga sedagi pean jälle ise tegema. See nüüd muidugi nii suur töö pole, et hakkama ei saaks, aga ei viitsi noh…

Aga ei jää muud üle kui apteeki kõmpida, lootuses, et digisüsteem vahepeal tööle on hakanud…

05
veebr.
10

mis on “laperdaja”?

Selline asi oli emal südamele pandud, ilma opita. Mõjub nii, et on hea kerge hingata ja süda ei puperda enam üldse. Aga kuna me vaatama ikka ei pääsenud, kogu info tuli telefonis, siis ei saanud me keegi aru, millega täpsemalt tegu on. Igal juhul selles haiglas esimene säärane ravi ja arstidelegi siis uus kogemus.

Kui nüüd jalad ka korda saab, paistetus maha ning vesi välja, lubatakse ema esmaspäeval koju. Infarktiohtu ei pidanud olema ning arst käskis liikuma hakata, käia on vaja ja mitte kodus tugitoolis istuda.

Noh, selle jalutamisega on muidugi see häda, et linnas praegu tervetelgi tegu, et lumesupist läbi pääseda ja jääkonarustel mitte kukkuda ning sulamiseni läheb veel aega, enne seda ilmselt tuleb paar uputust kah…

Ema aga puhkab, loeb ja magab ning on haiglaeluga väga rahul 🙂

02
veebr.
10

ei ole tore…

Kohe üldse ei ole tore, et ema kiirabiga haiglasse viidi 😦

Südameoperatsioonist on poolteist aastat möödas ja siiani tundis ta end väga hästi. Aga jõulude ette oskas endale mingi külmetushaiguse hankida. Sellest peale kadus jõud ära, ei jaksanud enam toast väljagi minna. Osaliselt vabandas seda muidugi külm ilm, aga toas ei jaksanud ka lõpuks suurt midagi teha.

Hommikul helistas arstile ja kurtis oma olemist. Arst käskis kohe vastuvõtule tulla. Läksid siis isaga välja, aga kaugemale – ütles, et ei jaksa kõndida. Ilm oli ka muidugi jube. Isa pakkus, et viib siis õe autoga, mis neil hoovis seisis, Ei, ei taha (ega tahagi isal enam sõita lasta, see pole ka kuigi arukas, isa tervis pole ju ka kiita). Võtaks siis takso – ei tahtnud seda ka. Läksid tuppa ja kutsusid kiirabi.

Kiirabi tegi EKG ning viis kohe haiglasse, intensiivi.

Uuringute vastuseid veel pole, aga süst tegi olemise paremaks, ema hakkas end palju paremini tundma ja arvas, et saabki haiglas natuke puhata…

Õde kahtlustab südamepuudulikkust, mina aga arvan, et üsna tõenäoliselt tõi see külmetushaigus kaasa südamelihase põletiku. Jama mõlemal juhul…

Vaatama saame õega minna alles kolmapäeval…

10
dets.
09

siga on kohal…

… ja päris ametlikult kohe. Omanikuks mu sea aastal sündinud tütar.

Esimesed märgid tõbisest olekust olid juba pühapäeva õhtul, esmaspäeval tuli töölt poolest päevast ära tulla. Olemine lihtsalt nii kehv, kuid palavikku, köha-nohu polnud.

Teisipäeval läks poeg oma haiguslehte lõpetama ning küsis siis, kas oleks võimalik ka tütar samal päeval jutule võtta. Arst leidis, et kuna palavikku pole, võib ka ise end ravida. Sellega tütar rahule ei jäänud – hingata oli valus ju. Astmaatikuna kuulub ta kõrgendatud riskigruppi niikuinii. Läks siis ise kohale ja saigi lisaajal vastuvõtule.

Õigesti tegi – kuigi ebatüüpiline vorm, on tegu just possutõvega. Paanikaks pole siiski põhjust – kopsud on puhtad. Ohtlik on just see variant, kui tõbi kopsu lööb ning esimese ööpäeva jooksul. Kui see aeg möödas, aitab tavaline ravi, isegi Tamiflud ei kirjutanud arst välja.

Palavikku pole tõusnud senini ning kuigi rahvarohkes kohas ringiliikumine pole soovitav, teeb kasvõi lühiajaline õues värske õhu käes olek olemise tunduvalt paremaks.

Päris sõbralik põssa siis…

24
okt.
09

laatsaret

Harva juhtub, et terve pere korraga haigeks jääb. Ikka on kellelgi nii palju parem, et teiste eest hoolitseda saab ja tavaliselt olen just mina see kõige tervem. Seekord aga on asi päris hull.

Algas jama Tupsuga, kui ta üle nädala tagasi lasteaiast kõrge palavikuga laekus. Jagasime siis seda kodusistumist, et ei peaks haiguslehte võtma keegi – majanduslik põnts on ikka tohutu…

Sel nädalal aga hakkasid kõik järjest kurtma, et üldse kohe ei jaksa olla, kurgud kipitavad, pead lõhuvad otsas ja kogu keha valutab, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kes pidi tööle minema, see läks poolpidusena, kes sai kodus olla, see oli.

Elavhõbetermomeetrid on majast jäljetult haihtunud, moodne digitermomeeter näitab kalossinumbreid – no pole ju võimalik, et temperatuurid kõigil alla normi.

Täna on õnneks laupäev, kõigil töövaba ja see muidugi tähendas, et magati lõunani. Siis aga oli eluliselt vajalik end liigutama hakata – toit poest ju ise koju ei jõua. Väljas oli hämmastavalt soe. Kuiv ka, võtsime kätte ja riisusime mõned hunnikud lehti kokku. Samal ajal sai paar masinatäit pesu pestud, kolmas ootab järge. Üllataval kombel tegi see liigutamine olemise paremaks.

Normaalne olemine siiski ei ole. Lihtsalt ei viitsi midagi teha, kuigi peaks. Söögiisu ka kellelgi pole, olgugi et toit tuli ülimaitsev. Absoluutselt kõik jätsid ligi poole portsjonist taldrikule. Koeral muidugi oli hea meel 😀

Ajalehtede-ajakirjade hunnik vedeleb lausa keset põrandat, keegi ei jaksa neidki läbi sorteerida, et viiks lehed ahju kõrvale ja ajakirjad rohelisse kotti, et hommikuks koos pakenditega minema saata. Ma ei viitsi naaksuda ka sellepärast, kuigi Tupsu on oma nukuvankriga selle hunniku juba laiali sõitnud. Fotojahi jaoks peaks lemmikute pilte otsima ja üles riputama, aga mõte ei tööta… Õunad vahivad igast nurgast vastu, vaja tükeldama hakata, et aurutisse pista. Seda me siiski hakkame tegema, ei ole pääsu kuhugi.

Kõige rohkem igatsen ma tegelikult praegu võimalust lesida pehmes voodis patjade vahel, läpakas ja hea raamat kaenlas ning ülejäänud pere kikivarvul hiilimas, teed ja muud head-paremat serveerimas… Helesinine unistus…

28
juuni
09

Kutsul käis kiirabi

Jaan 033Meie sir William suutis meid parajalt paanikasse ajada.

Poole kaheteistkümne ajal õhtul nahistasime pojaga teine teises toanurgas oma arvutite taga, kui poeg järsku kuulatama jäi ja ütles, et koer on jälle tuppa tulnud. Läksin vaatama ja pidin šoki saama – koer lääbakil esikuukse vahel, jalgu alla ei võtnud ja nägi üpris hale välja. Sikutasime pojaga ta esikusse, kuid enne kui jõudsin midagi uurima hakata, vedas koer end poolroomates köögi kõige tagumisse nurka ja kukkus oksendama. Õhtust sööki ta veel kätte polnud saanud, seega tuli sealt ainult valget vahtu.

Poeg vaatas õue üle, ega seal midagi kahtlast ole. Ei leidnud muud kui roomamisjäljed teisel pool maja – sealtmaalt oli koer siis tuppa roomanud…

Loomaarsti number on mul telefonis. Valisin kiiresti numbri, et nõu küsida. Arst arvas esimese hooga, et koer kuskilt löögi saanud. Selle aja peale, kui olukorrast ülevate andsin, ajas koer end siiski jalule, tudises küll ja hoidis nina maas, tahtis nurka pugeda. Arst ise kohale tulla paraku ei saanud, soovitas helistada loomakiirabisse.

Kiirabi sain toru otsa kohe, aga kohaletulekuga pidi aega minema. Lubasime oodata. Mõne aja pärast helistatigi tagasi ja küsiti, kuidas tundub. Kuigi William hakkas selleks ajaks juba päris koera nägu minema, arvasime pojaga, et kindlam oleks ikka üle vaadata.

Kui arst kümnekonna minuti pärast saabus, tundus, et kõik on korras. Igaks juhuks kuulas ja vaatas tohter ta üle, arvas, et ehk leidis õuest midagi, mis ärrituse tekitas. Vesi ja kausitäis krõbinaid kadusid hetkega kõhtu, saba käis kahele poole ja ei mingit hullu reaktsiooni enam. Anti soovitused paari lähema päeva dieediks ning arvati, et siiski juhuslik katarr.

Kui arst lahkus, korraldas William tõelise jooksuralli nagu poleks midagi olnudki.

Kuna see kojukutse on tasuline ning mitte sugugi odav, võiks ju mõelda, et polekski vaja olnud. Aga süda on rahulikum igatahes.




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2017
E T K N R L P
« dets.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930