Kõik tublid ja korralikud võivad järgneva vingumise ja hala lugemata jätta…
Mõnikord mulle tundub, et olen oma lapsi täitsa valesti kasvatanud 😦 Ma nimelt pole neil lapsepõlves malakaga selja taga seisnud ja hommikust õhtuni tööle sundinud… Ei, ma ei saa öelda, et nad laisad oleksid. Teevad tööd ja kõvasti kohe. Aga tundub, et kodus teevad ainult siis, kui vaim peale tuleb või ma nad oma naaksumisega surmani ära tüütan… Kõik leebemad vihjed kõlaksid nagu kurtidele kõrvadele.
Muidugi, sellest võib täitsa aru saada, et kui on kuus tööpäeva jutti, libiseva graafikuga ja koju jõutakse hilja, siis vabal päeval tahetakse end kõigepealt välja magada. Aga ega see siis tähenda, et ülejäänud päev kodutöödele läheks… Ikka vaadatakse mulle otsa – mida täna süüa saab? Aga kuidas toit poest koju jõuab või puud pliidi ette saavad, seda küsitakse harva.
Seni pole keegi söömata jäänud, puud on lõhutud saanud ja pliidid-ahjud köetud. Muud asjad ka enam-vähem tehtud. Aga vaat enam ei jõua…
Asi selles, et paar nädalat tagasi hakkas parem küünarnukk valutama. Ei valutanud kogu aeg, peamiselt siis, kui raske poekotiga tulin või midagi tõstsin. Viimasel ajal aga ei saa isegi joogipudeli korki enam lahti keeratud, noaga millegi hakkimine on kah paras piin, juukseid saab hädapärast kammitud…
Arst diagnoosis närvipõletiku ja käskis käele rahu anda. Aga kuidas see praktiliselt peaks välja nägema? Soovitaks keegi mulle head koduabilist?
Plaanisin siin puhkuse ajaks ühte-teist, jääb vist tegemata 😦 Kibuvitsajuurikad ootavad väljakaevamist, naadid kah… Isegi kurke pole saanud lihtsalt sellepärast hapnema panna, et ei suuda rõikajuurikat maast välja sikutada. Eks söövad siis niikaua värsket kurki, kuni keegi selle töö ära teeb.
Teistel veel puhkust pole, et saaks päriselt tegemised nende kaela lükata. Tupsu on mul siin igapäevaselt käepärast ja tema vähemalt püüab aidata, kuigi suurema osa päevast kulutab halisemisele kui iiiiiigav temal ikka on ja kas ma ei võiks sellele ja tollele helistada, et kedagi endaga mängima kutsuda. Siin läheduses ju lapsi pole, naabripreili on ka kas reisil või laagris, päev-kaks kodus ja läheb jälle…
Kõige parema meelega võtaks koti selga, kaamera kaenlasse ja kaoks kohe päris tükiks ajaks 🙂 Kaamerat hoian ju vasaku käega, päästikule vajutada käsi lubab. Nojah, et pärast arvutis vaja pilte töödelda – jälle jama, sest ega pikalt hiirega toimetada ka saa…
Njah, poisi spordisalvid igatahes on nüüd minu. Kui paremaks ei lähe, siis uuesti arstile ja ehk saab mõne tõhusama ravi. Seni aga tuleb prouat mängida…
võtsid sõna