Archive for the 'inimesed' Category

16
veebr.
11

pool sajandit vett ja vilet :P

Kellel noorem õde, eks need saavad aru…

Aga kui aus olla, siis päris uskumatu ju… Ikka on olnud õeraas, aga nüüd peab vist uue hüüdnime välja mõtlema. Kuldses keskeas daam ju 😛

Ammuks see oli… Mäletan seda õhtut vägagi hästi, kuigi olin siis alles nelja ja poole aastane plikake. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui ema ukse vahelt sisse vaatas, endal mantel seljas. Ju ma olin nii unine, et isegi ei küsinud, kuhu ta läheb. Hommikul äratas mind vanaema teatega, et mul olla nüüd väike õde. Et õe sündimisega omajagu tsirkust oli saanud, seda kuulsin muidugi alles palju aastaid hiljem.

Seda mäletan ka, kuidas vanaemaga sünnitusmaja akna taga käisime ja mina õde lausa nimepidi näha nõudsin ja pettunud olin, kui ei näidatudki. Kojutoomist mäletan kah, just sellepärast, et abiks olnud sugulased ütlesid, et nime polegi ju veel ja mina teatasin, et on ikka küll.  Jäigi see nimi 😀

Oli jah nukuke, alguses magas, sõi, siputas ja karjus, nagu nad kõik. Ema ikka vahel naerab, et kui titt nutma hakkas, siis mina läksin ja teatasin: “Ema, sul laps nutab!”

Aga kasvas ta nobedasti ning päris kange iseloomuga oli (ja on siiani). Kui tema midagi tahtis, siis seda saama pidi. Muidugi olin mina kui vanem õde see, kes valvama ja vastutama pidi ja kes õe koerustükkide eest riielda sai – vanem ja targem, peaks ometi teadma…

Oh neid õelikke nagistamisi, mis maha peetud said… Nüüd muidugi ajavad need naerma, kuigi tollal polnud sugugi alati naljakas – kui väiksem oma tahtmist ei saanud, võeti küüned ja hambad appi. Vahetevahel ma ikka hõõrun õele nina alla, et tema õeliku armastuse märki – hambajälgi – kannan seljal igavesti kaasas…

Siis tuli aeg, mil õde hakati mulle eeskujuks seadma. Ega minu tunnistustel ju ka viga polnud, aga õe omad olid ikka paremad. Käekiri oli tal ka ilusam ja joonistada oskas paremini. Kõik mu saladused oskas ta välja nuhkida ja muidugi osa nendest vanematelegi ette kanda. Aga sai ka kahekesi mitmesuguseid tükke tehtud, mis kenasti omavahele jäid.

Läks aeg edasi, lapsepõlve lollused jäid selja taha. Ning kuigi nagistamist ikka ette  tuli ja tuleb nüüdki, aga kui asi tõsine, siis kõige lähem abiline on ikka oma õde. Mured ja rõõmud saavad jagatud, teineteise tegemistele kaasa elatud.

Kuigi oleme õega erinevad nii välimuselt kui iseloomult, nii et võõrad meid õdedeks pidada ei oskagi, on meil üks ühine joon – teineteisest sõltumatult oleme ikka ühel ajal koolipinki nühkima sattunud. Eri koolides ja erinevatel (ja siiski mingil määral seotud) aladel, aga õppimised ja lõpetamised on kokku sattunud. Koostööd on nii palju tehtud, et mu lapsed naeravad, et kui mina ka kõikide nende koolide diplomid oleksin enda omadele lisaks saanud, võiksin nendega pool tuba ära tapetseerida 😛

Nüüdki on mõlemal jälle koolid pooleli ning sõbrad ütlevad, et hullud õed tõesti – võiksid rahulikult vanaemapõlve nautida, aga kus sellega!

Eks saab näha, kas järgmise poolsajandi ka vastu peame…

Aga et mu eksil ka täna sünnipäev, selle suutsin küll ära unustada ja polekski meelde tulnud, kui tütar poleks öelnud….

Advertisements
03
okt.
10

sugulased pole oma valida

Aga see, kui palju nendega suhelda või kas üldse suhelda, on suuremalt jaolt küll.

Minul on pool ilma sugulasi täis, aga enamusest nendest ma isegi ei tea, kus nad elavad või millega tegelevad. Põhjused on erinevad, eks nii ole ju kõigil. Osa on lihtsalt kaugeks jäänud, mõnedega pole kokkupuutepunkte juba iidamast-aadamast, mõnedega ehk isegi tahaks suhelda ja on seda proovitudki, aga oleme avastanud, et polegi millestki rääkida.

Suvel otsis mu üles üks mitte eriti kauge sugulane, kellega kohtusin viimati lapsepõlves. Meie vanemad suhtlesid just nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Nii jäime meiegi võõraks. Vahepeal saime täiskasvanuks, siis oli vaja oma elu sättida ja lapsi kasvatada ning mitmetel põhjustel polnudki aega ega huvi teineteise tegemiste vastu.

Nüüd aga leidsime ootamatult palju jututeemasid, esimene kohtumine (mis olude sunnil jäi väga lühikeseks), oli ka soe ja südamlik. Edasine suhtlus kinnitas, et meil on siiski palju ühist ning seega saigi nädalavahetuseks külla mindud.

Viimastel aastatel olen taastanud sidemed Virumaaga, mis mulle lapsepõlves küllalt oluline oli. Seegi kord viis tee sinnakanti.

Mõnusad päevad olid. Ei pühendanud me oma aega sugugi ainult mälestuste heietamisele, jututeemasid jätkus varaste hommikutundideni. Avastasime, et kuigi oleme paljudes asjades väga erinevad, on meis samal ajal ka palju sarnast, isegi sarnased toidud maitsevad.  Mingil eluperioodil oleme isegi üsna lähestikku elanud, aga ju siis polnud õige aeg kohtuda.

Vähe on inimesi, kelle seltskonnas saab olla täielikult mina ise, kelle ees ei pea iga liigutust ega ütlemist kramplikult kontrollima, kellele ei pea püüdma näidata ainult ja ainult parimaid külgi endast.

Mõnedki seigad minevikust said läbi harutatud, mõnedki asjad omandasid hoopis uue tähenduse, mõndagi uut ja huvitavat lisandus mälusoppidesse.

Lisaks veel väike retk kaunitesse paikadesse, kuhu ma omal ajal jõudnudki polnud, paras portsjon pilte kaamerasse (mis küll veidi settimist tahavad). Plaanid edaspidiseks….

Hea, kui sugulussuhted on midagi enamat kui teadmine kellegi olemasolust ilma sügavama sisuta, midagi enamat kui kohustuslikud kokkusaamised teatud juhtudel (kui sedagi..).

04
sept.
09

Tiiatibu näituse avamine

Tegin seal posu fotosid, panin facebooki ja nüüd tuli välja, et need, kellel kontot pole, ei saagi vaadata. Mina seda ei teadnud…

Aga tekitame siis uue galerii siia…

27
apr.
09

Isa tütar

isa2Kui me õega lapsed olime, armastasid sugulased ja tuttavad ikka arutleda, kumb meist siis isa ja kumb ema moodi on. Mina olin raudselt isa tütar.

Isalt olen pärinud juuksevärvi (selle originaalse), huulte ja silmade kuju. Lisaks ka paraja portsu kangekaelsust ja oskuse mõnikord juuksekarv lõhki ajada.

Ei ütleks, et meil mingid ninnu-nännu suhted oleksid olnud. Isa oli siiski suhteliselt karmi ütlemisega, autoriteet, kelle sõna tuli kuulata. Sai neid lahinguid ikka üksjagu maha peetud, vahel isegi nii ägedaid, et ema pidi vahetalitajaks hakkama. Samuti ei armastanud ta lihtsaid asju kümme korda üle seletada, inimene ei või ju ometi nii loll olla, et ei taipa.

Kuid kui kuulata viitsisid ja kaasa mõelda, sai palju eluks kasulikku kõrva taha panna. Hulga tehnilisi oskusigi olen isalt saanud, kruvikeerajat ja jootekolbi ei pea eemalt imetlema.

Oma saavutuste isale ettenäitamine ja tunnustuse saamine oli ka oluline. Üldiselt isa muidugi eeldaski, et ma asjadega korralikult hakkama saan, nii et mingit ülevoolavat kiitust ei maksnud oodata. Lihtne “Tubli!” oli piisavalt kõrvust tõstev.

Keskkooliajast mäletan, et kuna isa töökoht oli  samas lähedal, oli meie traditsiooniks ühine lõunasöök pärast minu koolitunde. Ning kuna isa nägi väga noor välja, pidasid paljud meid hoopis paariks, kuigi veidi ebavõrdseks. Kui kord klassiga Leedu-reisilt tulime ja isa mulle rongi vastu tuli, küsisid mõned klassivennadki hiljem, kust ma endale nii šiki peika hankisin 😛

Keskkooli lõpukirjandi teemaks valisin põlvkondadevahelise sideme (muidugi tollases võtmes) ja kirjutasin just oma isast. Ainsana oma lennust teenisin sellega maksimumhinde 😀

Tänu oma ametikohale pääses isa üsna tihti ka “raudse eesriide” taha. Lisaks muljetele ja piltidele tõi ta sealt kaasa ka moodsaid hilpe minule (õele ja emale muidugi ka), väga hea maitsega valitud ja mulle ideaalselt sobivad. Seda oskust kõigile meestele paraku antud ei ole…

Aga täna – nii suurt juubelit meie peres ma ei mäletagi – sai mu isa 75! Õnnitlejaid jagub kolme noorema põlvkonna jagu…

30
sept.
08

Kurtide kirik kogunes Tallinna

Täna algas Tallinnas, Pirita TOP hotelli konverentsikeskuses ülemaailmse kurtidepastorite organisatsiooni IEWG konverents. Kokku tuli rahvast igast ilmakaarest, et kolleegidega kohtuda, veidi tarkust koguda ja jagada ning lihtsalt koos mõnusalt aega veeta.

Külalisi tervitas ja konverentsi avas EELK peapiiskop Andres Põder. IEWG president, Norra luterliku kiriku juhtiv kurtidepastor Terje Johnsen tutvustas päevade kava. Esimese akadeemilise loengu pidas diakon Eha Kraft, kes rääkis perekonnast Piibli valguses ja eesti peremudeli muutumisest.

Kavas on ka loengud ja esitlused kurtide haridusest ja kasvatusest eri piirkondades, viipekeele kui kurtide emakeele poeesiast ja võimalustest kristliku sõnumi kuulutamisel, üks päev pühendatakse täielikult implantaatidele, kuna see mõjutab oluliselt kurtide kogukonda ja selle muutumist.

Loomulikult kuuluvad konverentsi kavva ühised õhtupalvused Rootsi Mihkli kirikus, Püha Vaimu kirikus, Pirita kloostris, kohtumine ja koosviibimine Eesti kurtidega ning palju muud.

Pikad ja töised päevad tulevad.
*pildil Andres Põder ja Terje Johnsen
27
sept.
08

Kõige mihklim Mihkel

Mihklipäevase fotojahi jaoks valisin pildi Eesti invaliikumise grand old man’ist Mihkel Aitsamist, Eesti esimese käsijuhtimisega sõiduauto omanikust, liikumispuuetega inimestele mõeldud Karaski kohanemiskeskuse ühest rajajast ja eestvedajast. Ning kõige selle kõrval on Mihkel lihtsalt üks tore muhe mees, mitmekordne vanaisa, hea sõber ja jutukaaslane.

Kuigi Mihkel Aitsam liigub aeglaselt, tuntakse teda, kui inimest, kellel on alati aega. Kui näiteks on vaja mustast august välja aidata inimest, kes on äsja ratastooli sattunud või kui keegi küsib, mida teha, et parandada puuetega inimeste väljavaateid, siis on Mihkel alati olemas. Ta on kursis, kuidas üks või teine invaprobleem on lahendatud Soomes, Rootsis või ka mujal, samuti on tal alati palju uudseid ideid, kuidas võiks sama asja ajada Eestis.

Mihkli lugu

Terve on Mihkel oma 76. eluaastast olnud vaid 3 kuud. Imikueas põetud lastehalvatus võttis Mihklilt liikumisvõime 20. eluaastani. “Tänu Jumalale, et põdesid haiguse nii väiksena”, on talle neuroloogid öelnud. See tähendab, et noor organism hakkas end üles ehitama nii, et kogu keha võitles vapralt haiguse tagajärgedega.

Suure tänu oma kujunemisel ja kasvamisel peab Mihkel ütlema oma vanematele, kes maainimeseliku pragmaatilise lähenemisega elule ei sussutanud ega kussutanud oma poega. Mihkel kasvas jõudsalt ja võrdväärselt oma vennaga. Keskkooli lõpuni liikus Mihkel rattal, mille tema isa spetsiaalselt oli ümber ehitanud. Trenni, tugeva tööga iseendaga ning selle omamoodi sõiduriistaga liiklemine säilitas ka Mihkli liigeste liikuvuse. Pärast keskkooli lõpetamist raviti Mihklit ligi kaks aastat Tartus haiglas. Selle aja sisse jäi 4 operatsiooni, mille tulemusel suutis Mihkel haiglast välja saades küll väga vähesel moel, kuid siiski juba karkudega komberdada. Mihkel ei jäänud aga oma olukorda haletsema vaid asus usinasti õppima ning töötama. Võib arvata, et see ei olnud kerge, kuid halva liikumise pärast ei jätnud ta ühtegi ametiülesannet täitmata. Eks seetõttu on Mihkel ka maksimaalselt toimetulev tänaseni.

Miks Mihklist sai just see inimene, kes ta täna on?

Mihkel ise arvab, et tema eelnev elu insenerina on olnud vaid ettevalmistav etapp sellele, et tekkis olukord, kus teda hakkasid teised puuetega inimesed huvitama. Omandanud kõrgkoolis insenerieriala, töötas Mihkel end üles kuni ETKVL peainseneri kohani. Tagantjärele on tal aga tunne, et elu pööras teda. Ta sõnab, et inimese kõige kardinaalsemad otsused ja teod satuvad tema 50. ndatesse eluaastatesse. Nii tegi ka Mihkel. Saabus hetk, mil oma erialal tippu jõudnud mees jättis inseneriameti ja asus juhtima liikumispuuetega inimeste ühingut. Siiamaani imestatakse, kus võttis 50. aastane mees julguse hüpata vette tundmatus kohas.

Mihkel räägib asjadest nii nagu ta neid tunnetab, mitte nii nagu ta on mõnest raamatust õppinud. Kindel meetod teada saada on kogeda ise jälgides teisi inimesi, analüüsides ja vaadeldes. Mihkel sõnab, et “kõige olulisem on paika panna oma väärtushinnangud ja mõtestada enese jaoks, mis on primaarne, mis on sekundaarne. Kuidas oma elus edasi minna ja mida antud situatsioonis ette võtta”.

Mihkli arvates koosneb inimese elu kolmest komponendist, milleks on füüsis, psüühika ja sotsiaalsed suhted. Kui üks häirub, siis häirub kogu süsteem. Kui inimese elu on seni ühte “vagu” pidi kulgenud, siis sellest vaost välja tulla on väga raske.

Puudega inimestega on sama lugu: kui sa oled olnud terve inimene, siis invaliidistudes juhtub midagi šokeerivat – üks elu kolmest komponendist kukub kokku ning selle tagajärjel kukuvad kokku ka paljud sotsiaalsed suhted ning kogu senine elu tuleb taas samm-sammu haaval üles ehitada. Paljukogenud mehe arvates on emotsioon inimsuhete kõige kurjem vaenlane. “Meil tuleb õppida oma emotsioone valitsema, oma mõtteid korrastama ning oma elu nägema nii nagu ta on. Kui kõik see on paigas ja inimene seda ka tunnetab, siis on lootust muutustele ning sellele, et inimesel hakkab taas huvi ümbritseva vastu tekkima”, kõneleb Mihkel. Rehabiliteerunud on ju tegelikult see inimene, kes ei häbene, kes on valmis rääkima oma puudest ja isegi selle üle nalja viskama ning seejärel ka oma eluga edasi minema.

Kuidas hindab Mihkel tänast puuetega inimeste olukorda?

Mihkel lausub, et nii mõnedki arhitektuursed probleemid on leidnud oma lahenduse ning ka mitmeid sotsiaalhoolekandesüsteeme on loodud. Kõige suuremat puudujääki näeb ta aga puudega inimeste kohandamises ja tema tagasi aitamises reaalsesse ellu ehk siis sotsialiseerumises. “Räägitakse palju ilusaid sõnu, aga kas me ka mõtleme, mida tegelikult nende mõistete all tehakse: rehabiliteerimine, rehabilitatsiooniplaan, sotsialiseerumine, puuetega inimeste tööle minek, puuetega inimeste ettevalmistamine tööle minekuks jne. Kas me oleme kunagi vaadanud ja mõelnud, mida tegelikult ette võetakse?”

Mihkli unistused

Kõige tähtsam on tema jaoks ümber kujundada arusaam invaliidistunud inimese kui meditsiiniliste protseduuride kogumist, sest vale käsitlus tõukab hädasolijat vales suunas – aina uut ja uut ravi ja ravimit otsima. Mihkli jaoks ei ole olemas mingit erielu, on elu, mida elame siin ja praegu, just niisugusena kui see meile on antud.
24
sept.
08

Energiasüst

Mida teha, kui hommikul ärkad korraliku kõhuvaluga ja mõtled, kuidas päeva toimetustega kõige kergemini hakkama saada ning siis helistab äkki sõber teisest maailmanurgast ning teatab, et ta veedab mõned tunnid Tallinnas, kas oleks võimalik kokku saada?

Otse loomulikult rippusin ma siis pool tundi telefoni otsas, tõstsin kõik planeeritud kohtumised ringi ning tormasin sõbraga kokku saama.

Vähe on selliseid sõpru, kellega kohtudes ka aastate tagant, pole vaja hakata andma põhjalikku ülevaadet vahepeal toimunust, kes oskab küsida just selle kohta, mis hetkel muret teeb, kellele võib kõike kurta ja kes mõistab poolelt sõnalt ning leiab just õiged sõnad, mida sel hetkel vaja on.

Täna kohtusin ma just sellise sõbraga. Me tunneme teineteist juba väga kaua, kuigi vahel on läinud aastaid, mil pole olnud võimalik kokku saada. Meilid ja telefonikõned siiski ei asenda inimest ennast.

Seda kohtumist oli tõesti väga vaja. Sellist energiasüsti poleks ma kuskilt mujalt saanud. Ma tõepoolest tunnen, et jaksan jälle. Ja ma olen väga tänulik kõigile, kes olid nõus tänased kohtumised edasi lükkama ainult selleks, et mulle seda kokkusaamist võimaldada.



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

detsember 2017
E T K N R L P
« dets.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031