Archive for the 'psühholoogiline halisemine' Category

12
nov.
09

psühhoterrorist

Sattusin säärase loo otsa (linkida ei saa, luku taga), mis mind tõsiselt vihastas ja kurvastas. Arvasin, et minevik on ammu maha maetud, et see ei saa mulle enam haiget teha. Paraku pole päris nii. Tuli meelde mõndagi, millest arvasin end ammu olevat üle saanud. Aga armid jäid….

Viidatud loos on ju ainult pool tõde. Teine pool on see, et üsna algusest saadik hakati mulle selgeks tegema, et ma pole üldse tubli ja korralik naine, et ma peaksin olema hoopis teistsugune.

Olin järjest kolm aastat kodune väikeste lastega. See tähendas, et mul polnud midagi erilist teha, mis oleks takistanud kodu korras hoida ja mehele töölt tuleku ajaks sööki lauale kanda. Kui ei jõudnud, oli virinat rohkem kui rubla eest.

Mina olin süüdi, kui lapsed haigeks jäid, kui nad virisesid ja väsinud issil öösel magada ei lasknud. Samas ei tulnud kõne allagi, et ta oleks teise tuppa läinud magama või lasknud meil seal olla niikaua kui lapsed rahunevad. Ikka koos ja silma all…

Üldiselt sain ma oma päevaplaani niiviisi kohandatud, et enamasti oli selles suhtes asi korras. Muidugi pidin ma tänulik olema, et puud olid tuppa valmis toodud, et mees töölt tulles viitsis poest ka läbi käia, et talvel oli lumi roogitud. Kui aga mingil põhjusel seda ei tehtud, polnud mul mingit õigust märkust teha – saad ju ise ka!

Kodunt välja võisin minna ainult koos lastega, ei tulnud kõne allagi, et üksi sõpradega kohtuksin. Külalisi tohtis kutsuda ainult siis, kui mees ise ka kodus. Kirjavahetus kuulus aruandmisele – kes sulle kirjutab ja mida. Raamatute lugemine oli ajaraiskamine – samal ajal võiks ju majapidamises midagi kasulikku teha.

Ahjaa, juuksuris tohtisin käia, see mehele meeldis. Riideid tuli valida tema maitse järgi…

Kui tööle läksin uuesti, siis mõnevõrra asi paranes. Aga ega ma võinud rääkida, mida huvitavat töö juures juhtus või kui toredad töökaaslased on – see tõi kaasa armukadeduse hoo. Tore ja lõbus võis mul olla ainult tema seltskonnas, muu oli lihtsalt kohustus. Töölt tulekuga ei võinud ka hiljemaks jääda, kui aga vahel seda juhtus, oli seletamist pikalt. No tee selgeks, et viimasel minutil tulnud klienti ei saadeta niisama ära….

Pole siis ime, et suhted sõpradega jahenesid. Mingi aja pärast moodustasidki tutvusringkonna ainult mehe sõbrad (kelle küllatulek pidi mind panema ainult head nägu tegema) ja sugulased, kusjuures minu sugulased olid aktsepteeritavad vaid sedavõrd, kuivõrd nad end meie asjadest eemale hoidsid, s.t. et ei pärinud midagi ja leidsid, et olen endale tubli ja tööka mehe saanud (mis oli osaliselt tõsi ju ka – mees tõesti tegi tööd ja hästi).

Kui aga koos või ka eraldi mehe suguvõsaga kohtusime, oli alati pärast ütlemist – mehe sugulased pidasid end õigustatud olevat mind õpetama ja kritiseerima ning siis sain alati kodus kuulda, et miks ma pole niisugune, miks ma ei tee nii nagu nemad.

Ega lapsedki puutumata jäänud. Tõsi on, et mees armastas lapsi ja kui hea tuju oli, tegeles nendega ka – käis kelgutamas, õpetas rattasõitu jms. Kooliasjad jäid minu peale ja mehe meelest tegelesin ma sellega liigagi palju – oma mure, kuidas hakkama saavad! Samas ei teadnud lapsed kunagi, mida võib isale rääkida ja mida mitte. Kui mingi arusaamatus või pahandus oli, pidin ikka mina seda klaarima, isa võis karjuma hakata. Kui tütrel ratas tänaval käest ära võeti, sai ta isa käest esimese asjana näotäie sõimata.

Kui pidevalt sulle pähe taotakse, et sa oled loll ja saamatu, et sa ei tea ega oska midagi, siis võidki seda uskuma jääda. Püüad ja püüad, ikka ei midagi.

Ah et miks ma siis nii kaua vastu pidasin? No ega siis kogu aeg ka rihma nii pingul peetud. Seni kuni pudelisse vaatamine harjumuseks polnud saanud, näidati häid külgi ka. Mõnigi kord üllatati mind valmis toiduga, tehti kingitusi, leiti häid ja helli sõnu. Lihtsalt seda jäi aina vähemaks ja vähemaks.

Kui ametit vahetasin ja uuesti kooli läksin, siis tuli tõsine sõda maha pidada. Eks selle taga oli hirm, et leian uued sõbrad, kes suudavad pakkuda rohkem kui tema, et muutun iseseisvaks ja sõltumatuks (mis muidugi juhtus ka). Tasapisi libisesingi kontrolli alt välja, sain taastatud enesehinnangu, sain positiivset tunnustust sealt, kust oodanudki poleks.

Sellega koos kadus ka hirm, et ma ei saa üksi kolme lapsega hakkama, et ma ei tule toime. Lapsed ise kasvasid ju ka ja olid suuremaks toeks kui oodatagi oleks osanud.

Kahju on sellest, et poeg pole praktiliselt kunagi isaarmastust tunda saanud, et isa pole talle õpetanud paljut eluks vajalikku. Mingil moel väljendub see ka tema kalduvuses vahetevahel näuksuda ja naaksuda, aga siin aitab sageli õdede või minu karm märkus, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa – seda ta ei taha 🙂

Elu on näidanud, et on võimalik hakkama saada, et ei pea taluma asju, mis sind maha suruvad ja õnnetuks teevad. Igaüks on väärt parimat – lugupidavat suhtumist, armastust, hoolimist. Aga kõigepealt tuleb iseendale see selgeks teha, tuleb iseendalt küsida, mida ma tahan ja mida mitte. Kui see on selge, leidub alati mõistjaid ja toetajaid, kes kõigist tagasilöökidest hoolimata on ikka su kõrval.

Advertisements
15
juuli
09

Olemas olla – enda või teiste jaoks?

Vahel on küll tunne, et oled olemas ainult selleks, et teistega arvestada, nende eest hoolitseda, neid teenindada. See, mida sa ise tahad teha, seda teed ainult siis kui kõigest muust aega üle jääb. Kõigi teiste tahtmised, soovid, vajadused on olulisemad kui sinu omad.

Kui teised tegelevad parasjagu millegagi, ei või neid segada, nad ei saa ju oma tegemisi pooleli jätta, et kasvõi midagi vajalikku teisest toast tuua või viia. Sina pead oma tegemised aga kohe kõrvale jätma kui kellelgi midagi vaja.

Plaanid kuhugi minna – teiste näod venivad pikaks seda kuuldes. Kui nemad kuhugi lähevad, pannakse sind lihtsalt fakti ette. Sinu käimistega arvestatakse vaid niipalju kui see teistele sobib. Olgu, töölkäimise kohta see ei kehti, seda muuta ei saa.

Sina pead teadma, kus kõik asjad on, isegi siis kui sina neid ära pannud ei ole. Sina pead kõige peale mõtlema, kõike oskama, kõike saama, kõik ette nägema.

Sina pead lohutama ja toetama, kui kellelgi midagi halvasti läheb, sina pead kõik ära kuulama. Aga kui sinul endal tuju paha, vaadatakse imestunult otsa – no mis on siis?

Ja kui avastad, et külmkapist on ära söödud just sinu lemmikjäätis, mida hoidsid mõnusaks äraolemiseks, tehakse süüdimatult suured silmad – aga sa ju ei söönud seda, ma mõtlesin, et sa ei tahagi…

/* uriseb

09
juuli
09

***

Sain jälle kord kinnitust, et oma vaistu tuleb usaldada.

Vahel on alateadlik tunne, et lihtsalt peab kuhugi minema, midagi tegema, mõnele inimesele midagi ütlema või talle midagi näitama, kuigi ei teagi, miks just. Aga kui ma seda siis ei tee, ilmneb hiljem, et see oli vale.

Seega – esimene mõtteuid ongi see kõige õigem.

05
juuni
09

Kibestumisest, koha kättenäitamisest ja muustki

Olen juba tükk aega jälginud suurt vastasseisu mulle mõnede oluliste blogijate vahel. Omal kombel olid nad mulle teenäitajateks minu enda blogimise algusaegadel ning kuigi nede seisukohad olid üsna erinevad, oli huvitav ja kasulik ikkagi.

Nüüd aga on midagi muutunud. Üks nendest on sattunud tõsisesse kriisi, seetõttu kibestunud ning teine millegipärast selle kibestumuse kõik oma kaela saanud, kuigi ta üldse asjasse ei peaks puutuma.

Saan täiesti aru, et kui sinu elu kildudeks puruneb, kui kõigil su uskumustel ja tõekspidamistel poriste jalgadega otsas trambitakse, sinu väärtushinnangud naerualuseks tehakse ning  kõige tagatipuks selles just sind ennast süüdistatakse, kogu maailmale püütakse selgeks teha, et just sina ise oledki see kurja juur ja maailma halvim inimene, kui isegi lapsed püütakse ema vastu keerata, on solvumine igati õigustatud.

Et see toob kaasa kibestumise ning tahtmise selgeks teha, et ega ikka ei ole nii, on loomulik reaktsioon. Olen sama meelt, et mõned reetmised on andeksandmatud. Kriis, pettumine on paratamatud. Kriisist väljatulemine nõuab aega, kellel vähem, kellel rohkem ning mõni paraku ei tulegi välja. Samuti on erinevad teed, kuidas välja rabelda, mis sobib ühele, ei sobi teisele.

Olen midagi analoogilist ise ka läbi elanud, tükke andis ikka kokku korjata. Ma ei teagi, mis mulle endale jõudu andis neist jamadest välja tulla, säilitada eneseväärikus ning oma elu jätkata. Kordagi aga ei tulnud mõtet ühe inmese sigaduste pärast süüdistada tervet maailma, eriti aga inimesi, kes üldsegi mitte asjasse ei puutunud.

Inimeste valikud selles elus on erinevad. On minulgi omad tõekspidamised ning tunnen end vägagi puudutatuna, kui kuskil neid lihtsalt maha tehakse. Aga ei ole tulnud mõtet minna kellegi blogija blogisse teda ennast sõimama ja väitma, et ta on ise üks vääritu olevus, sest ta ei mõtle nii nagu mina.

Lõplikku ja ainsat tõde me selles maailmas teada ei saagi. Võibolla kunagi, millalgi saame. Aga usun, et kui inimene elab oma veendumuste kohaselt, samal ajal teisi austades ja nendest lugu pidades, ei mõisteta teda ka viimses kohtus hukka.

Kurvaks teeb. Loed huvitavat blogisissekannet, loodad kommentaariumis põnevat arutelu, selle asemel satud aga kakluse keskele, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat üksteisele ärategemine ja koha kättenäitamine. Tolles konkreetses keissis oleksin isegi tahtnud sõna sekka öelda, aga ei julgenud enam, seda enam, et kummalgi poolel oli omamoodi õigus (minu meelest, ei pretendeeri mingile absoluutskaalale).

Ma ei taha olla sunnitud sellistes kaklustes pooli valima. Ma tahan, et mulle jääks õigus oma arvamusele ka siis, kui see erineb teiste osapoolte omast ning on hoopis mingi kolmas.

Tundub aga, et seekord on valik juba ammu minu eest tehtud. Ühes neist blogidest ma ilmselt teretulnud enam ei ole, vähemalt pole ma pääsenud seda lugema juba mõnda aega. Seepärast ei tea ka viimaseid arenguid ja ehk on seegi põhjus, miks ma kogu lugu lõpuni ei mõista…

24
mai
09

Väsitav…

Katsusin, et linnast töö juurest kähku tulema sain…

Ei, kõik oli hästi, midagi ei juhtunud. aga täna oli seal üks inimene, kellega ma pikemat aega suhelda ei suuda – pärast seda olen läbi kui läti raha 😦

Tunnen seda inimest juba kaua. Tean, et vahel karuse koore all peidab ennast soe ja osavõtlik süda. Aga suhtlemine temaga on mõnikord lihtsalt üle jõu. Ta vist suudab sõna otseses mõttes kaasvestlejad surnuks rääkida. Harva, kui ta teise inimese lõpuni kuulab, ikka hakkab oma juttu vahele rääkima ning mis kõige hullem – ühtegi juttu ei räägi lõpuni, hüppab ühelt teemalt teisele.

Samuti on ta paras sahmerdis, kes tundub ainsana teadvat, mida tuleb teha ja kuidas asjad peavad käima. Eks kõik ole sellega harjunud ja lasevad tal oma joru ajada, sest kui ägedalt vastu hakata, solvub veel südamepõhjani. Vaikselt tehakse asjad ära, tegemata midagi ei jää.

Kurb tegelikult, et hea süda kehva iseloomu varju jääb.

Mulle endale ütles täna üks võhivõõras inimene tunniajalise jälgimise järel midagi, mis mind sügavalt üllatuma pani. Eks ikka see, millistena me teistele paistame ja mida me ise endast arvame, ei pruugi alati kokku minna. Aga see, mis mulle öeldi, oli õnneks midagi väga head 🙂

Tore ju teiste silmis parem olla, kui enda silmis…

20
apr.
09

asjalik lause

Tänane õnnelause Orkutis: Nõrk ei saa kunagi andestada. Andestamine on tugevate tunnus.
Sellega peab küll nõus olema. Nõrk haliseb ja viriseb – mida ta mulle küll tegi, küll ma olen nüüd õnnetu. Nii jääbki sellesse kinni.
Tugev vihastab ka, aga võtab end kokku, andestab ja jätab jamad selja taha, läheb eluga edasi.
Ainus võimalus.

15
jaan.
09

Rongimõtted

Sai sõidetud Tallinn-Tartu kiirrongiga. Esimeses klassis. Ei, mul polnud pilet enne valmis ostetud. Läksin rongi, küsisin, kas vabu kohti on, istusin aknaalusesse pehmesse tooli, sain tassi kohvi ja kuskil poolel teel ka pileti ostetud – enne polnud vagunisaatjal aega mulle seda müüa.

Mõnulesin. Soe oli. Ning siis tuli meelde Nirti mõne päeva tagune kogemus, mis minu omale risti vastupidine. See hakkas mind häirima, aga ma ei taibanud kohe, miks.

Algul arvasin, et Nirtil oli kõik sellepärast nii ebameeldiv, et ta oli ju enese jutu järgi siis haige ja tundiski end pahasti ning teenindaja jäme käitumine veel võimendas asja. Aga see polnud siiski päris see. Midagi oli siin veel minu jaoks.

Kummaline, kas ma tõesti hakkan unustama aegu, mil olin ise samasugune. Hiireke, kes julges ainult mööda seinaääri käia ja tasakesi piiksuda ning isegi seda pandi pahaks. Ei osanud ma istuda ega astuda, ei inimestega korralikult suhelda, rääkimata enesekehtestamisest või enese eest seismisest. Ei julgenudki midagi teha, sest alati oli tunne, et äkki ma häirin kedagi, äkki keegi jälle pahandab ja ütleb midagi ning mina ei oska midagi tarka vastata.

Olid sellised ajad. Mitmetel eri põhjustel oli alaväärsuskompleks nii sisse tambitud, et ise kah hakkasin uskuma, et ma olengi selline loll ja saamatu, kõigil ainult jalus.

Millal see kõik muutus? Millal käis plõks ja jõudis kohale, et asi pole hoopiski mitte nii?

Umbes-täpselt kõrgkooli esimene kursus sai pöördepunktiks. Eneselegi ootamatult olin tegija, olin see, kellega arvestati, kelle sõna maksis. Ei, sisemised kõhklused ja kahtlused ei kadunud ühe korraga. Aga sealt sai see protsess alguse.

Päris kindlasti tuli ka ise endaga tööd teha, eelkõige iseennast veenda, et ma olen seda kõike väärt, ma saan kõigega hakkama. Ja ma olengi väärt head kohtlemist ja ma saangi kõigega hakkama!




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2017
E T K N R L P
« dets.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930