Archive for the 'puhkus' Category

03
okt.
10

sugulased pole oma valida

Aga see, kui palju nendega suhelda või kas üldse suhelda, on suuremalt jaolt küll.

Minul on pool ilma sugulasi täis, aga enamusest nendest ma isegi ei tea, kus nad elavad või millega tegelevad. Põhjused on erinevad, eks nii ole ju kõigil. Osa on lihtsalt kaugeks jäänud, mõnedega pole kokkupuutepunkte juba iidamast-aadamast, mõnedega ehk isegi tahaks suhelda ja on seda proovitudki, aga oleme avastanud, et polegi millestki rääkida.

Suvel otsis mu üles üks mitte eriti kauge sugulane, kellega kohtusin viimati lapsepõlves. Meie vanemad suhtlesid just nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Nii jäime meiegi võõraks. Vahepeal saime täiskasvanuks, siis oli vaja oma elu sättida ja lapsi kasvatada ning mitmetel põhjustel polnudki aega ega huvi teineteise tegemiste vastu.

Nüüd aga leidsime ootamatult palju jututeemasid, esimene kohtumine (mis olude sunnil jäi väga lühikeseks), oli ka soe ja südamlik. Edasine suhtlus kinnitas, et meil on siiski palju ühist ning seega saigi nädalavahetuseks külla mindud.

Viimastel aastatel olen taastanud sidemed Virumaaga, mis mulle lapsepõlves küllalt oluline oli. Seegi kord viis tee sinnakanti.

Mõnusad päevad olid. Ei pühendanud me oma aega sugugi ainult mälestuste heietamisele, jututeemasid jätkus varaste hommikutundideni. Avastasime, et kuigi oleme paljudes asjades väga erinevad, on meis samal ajal ka palju sarnast, isegi sarnased toidud maitsevad.  Mingil eluperioodil oleme isegi üsna lähestikku elanud, aga ju siis polnud õige aeg kohtuda.

Vähe on inimesi, kelle seltskonnas saab olla täielikult mina ise, kelle ees ei pea iga liigutust ega ütlemist kramplikult kontrollima, kellele ei pea püüdma näidata ainult ja ainult parimaid külgi endast.

Mõnedki seigad minevikust said läbi harutatud, mõnedki asjad omandasid hoopis uue tähenduse, mõndagi uut ja huvitavat lisandus mälusoppidesse.

Lisaks veel väike retk kaunitesse paikadesse, kuhu ma omal ajal jõudnudki polnud, paras portsjon pilte kaamerasse (mis küll veidi settimist tahavad). Plaanid edaspidiseks….

Hea, kui sugulussuhted on midagi enamat kui teadmine kellegi olemasolust ilma sügavama sisuta, midagi enamat kui kohustuslikud kokkusaamised teatud juhtudel (kui sedagi..).

Advertisements
29
aug.
08

Juhtida ennast või teisi?

Selline küsimus jäi õhku rippuma selleaastaselt Eesti Puuetega Inimeste Koja suvekoolist Karaskil, õigemini psühholoog Helgi Toomsalu loeng-ajurünnakust.

Paari tunniga polnud muidugi võimalik vastust leida. Alustasime küll igaüks iseendast – milline on minu sõnum maailmale? Seda teemat arendasime edasi järjest suuremates gruppides, kuni jõudsime mitmete läbirääkimiste kaudu ühistele tõdemustele, sealhulgas – oska õnne ära tunda ja ole õnnelik.

Psühholoog üritas küll läbi koolituse panna meid mõtlema ja välja ütlema, mida keegi nende arutelude ja kokkulepete sõlmimise käigus tundis, aga vist oli asi eestlaslikus tagasihoidlikkuses: vähesed julgesid oma tundeid avada. Samas – kui oma tunnetes selgust ei saada, on ju väga raske mõista ka teisi ning kuidas saab neid siis juhtida, kui ei osata arvestada nende tunnetega? Mina igal juhul sain kinnitust ammusele teadmisele, et juhtimine algab siiski iseendast.

Muus osas pean tunnistama, et võrreldes varasemate suvekoolidega oli seekordne saak kesisem, seda enam, et üks lektor oskas viimasel hetkel alt hüpata ja tema asemele kedagi ei leitud. Temale planeeritud aeg kasutati üldiseks infovahetuseks, aga selleks polnud küll vaja Eesti teise otsa sõita.

Paraku nöökis meid ka ilm, seltskondlik osa, mis tavaliselt toimub järve kaldal, oli surutud siseruumidesse ja Karaski Kohanemiskeskuse ilu ei saanudki täiega nautida. Eks loodame järgmisel aastal paremat.
25
aug.
08

Rist ja poolkuu

Selline huvitav kombinatsioon jäi mulle eile silma Paldiski ortodoksikiriku katusel. Mida sellest järeldada võiks?

Muidu oli Paldiski pühapäevaselt unine väikelinn, puhas ja sümpaatne. Kati, aitäh ekskursiooni eest! Kahju, ilm oli hall ja vesine, haihtusid kõik mu lootused mererannas kolada ja ilusaid pilte klõpsutada :S Tuleb ekskursiooni mingil ajal korrata.

Paekiviseina ja kuulsaima paldisklase Salavat Julajevi siiski kaamerasse püüdsin.
23
aug.
08

Suvekoolitatud

Poolteist päeva kasulikult veedetud, eemal linnakärast ja netist muidugi ka.

Kui suve algul oli kindel, et TPIK selleaastane suvekool saab toimuma Vormsi saarel, olin muidugi vaimustuses, ma pole sinna veel pääsenud. Aga majutusfirma paindumatuse ja praamide ülekoormatuse tõttu läks hea plaan vett vedama. Õnneks ulatas abikäe Pivarootsi tuuliku puhkeküla.

Ei saa kurta, vastuvõtt oli väga hea ja koht ilus. Kadakate keskel, maitsva toidu ja lahke pererahva juures möödus aeg liigagi kiiresti.

Varemetest ülesehitatud tuulik mahutab koolitus- ja peoruumi ning kuna mina olin kaval, ei tormanud kotte kohe esimesse majakesse vedima, sain ma ööbida tuuliku teise korruse sviidis uhkes üksinduses, personaalse vannitoa, kamina ja telekaga (mida ma lahtigi ei teinud).

Koolitaja, Tiit Blank Eluülikoolist, oli väga lahe, suutis oma emotsionaalse suhtumisega rahva kaasa haarata ning mõtlema panna. Kahju, et teema “Liikmete kaasamine ühingute tegevusse” oli siiski nii mahukas, et ühel koolitusel jäi selle käsitlemiseks aega napiks. Peab jätkama.

Õhtune programm sisaldas grillimist püstkojas, mõnusat sauna (täielikust mõnust jäi puudu vaid kadakaviht), öist poolekilomeetrist jalutuskäiku mere äärde, mitut pudelitäit head veini ning grilljääkide sundsöömist. Uni oli hea, hommikul sai igaüks omal käel veel aega veeta – golfi mängida, rattaga sõita, niisama jutustada – ja saabuski hetk, et iga roju kaoks oma koju.
24
juuni
08

Laisa perenaise jaanik

Ei viitsinud eelmisel nädalal poolt siga ja hunnikut snäkse külmkappi valmis varuda. Üldse ei plaaninud mingit suurt söömaorgiat, mõtlesime, et mis käepärast on, seda sööme. Lõkkematerjaliks oli hoitud suur õunapuujuurikas, parasjagu kuivanud ka juba ja sellest pidi grillsüteks piisama.

Hommikupoole oli äärmiselt vastik ilm, tundus, et kogu aias istumise ja grillimise lõbu jääbki ära. Kui aga taevas juba selgemaks hakkas tõmbama, tuli ikka poereis ette võtta, sest külmkapis polnud üldse midagi. Poes oli küll – just neid Võru grillvorstikesi, mis meile maitsevad. Ja siis tuli idee – kui juba laisklemise päev, teeks laisa perenaise kooki kah.

Ostukärusse rändas 2 pakki tordipulbrit, 1 vanilje- ja 1 kakaokohupiimatoruke, vanillsuhkur, sidrunimahl, hapukoor. Munad olid kodus olemas.

Kook ise on lihtne. Kohupiimale tuleb lisada hulk suhkrut, vanillsuhkrut, paar muna, sidrunimahla, hapukoort ning see värk kõik ära segada. Nii vedel peab jääma, et kausist vabalt kallata saab. Kuna mul oli kahte sorti kohupiima, siis ka kaks kaussi.

Äärtega koogivorm määrida paksult margariiniga, sisse raputada 2/3 pakki tordipulbrit, selle peale lõikuda margariinikillud, valada üle kohupiimaga (pool vaniljekohupiimast), siis uuesti 2/3 pakki tordipulbrit peale, margariinitükid ning valada teist sorti kohupiim peale. Selle peale ülejäänud tordipulber, jälle margariinikillud ning ülejäänud kohupiim. Kaneeliga üle raputada ning tunniks ajaks kuuma ahju pista. Enne serveerimist peab kook mõnevõrra jahtuma.

See aeg kui mina koogiga sekeldasin, said noored tule üles. Skautide asi, neil läheb lõkketegemine paduvihmas ka. Vorstid grilli, salat valmis ja sööma.

Ilm läks ka ilusaks ning sai veel tükk aega tule juures istuda. Tupsu küpsetas varda otsas täiesti iseseisvalt endale vorsti, oli väga uhke oma saavutuse üle. Kooki jäi homseks ka. Ning grillimisest ülejäänud vorstidega maiustasid William ja Betti (Hiir, ega sa seda ei lugenud, eks?).Oleks kauemgi võinud väljas olla, aga mingil hullul tuli läheduses pähe omale personaalset ilutulestikku korraldada ja paugutamist meie William kardab, tormas tuppa varju. Õunapuujuurikas hõõgub vist siiani.Aga nüüd pean koera vist ikka välja saatma, paugutamine on järele jäänud. Tupsu, kes lubas öö läbi väljas olla, magab ammu juba.

01
juuni
08

Unista aga edasi

Tänase lastekaitsepäeva veetsime loomaaias.
Fotokas loomulikult kaasas ja mõte veidi fotojahtigi pidada.
Loomi vaadates tekkiski küsimus:
Millest unistavad nemad, vaadates seda uudishimulikku rahvamassi?
Vabadusest?
Aga kui nad ei teagi, mis see on?
Kas neil ongi mingeid unistusi?
Meil oli tore.
Loomad jätsime edasi unistama.

Click to view my photos


24
dets.
07

Vaikuse pühad

Tasa, tasa, jõulukellad kajavad…

Nii vaikseid pühi ma ei mäletagi meie peres olnud olevat. Ei mingit kiiret, ei mingeid kohustuslikke käimisi ja tegemisi, ei mingeid kohustuslikke jutte.

Hommikul magasime pojaga mõnusalt kaua, kohvitasime, lobisesime. Siis toppisin vanemate kingipaki seljakotti, hulga küünlaid ka, ja suundusin surnuaeda. Pisike Hiiu kalmistu oli hämmastavalt küünla- ja rahvarohke. Kuna mul pool suguseltsi puhkab seal, oli kohe päris mitme platsi juures tegemist. Ilm on tuulevaikne, küünlad jäid ilusti põlema.

Edasi läksin õe koju. Õde perega ise sõitsid ära pühadeks ning meie vanemad on seal maja hoidmas ja koera söötmas. Harva saan vanematega nii kokku, et kedagi rohkem juures pole ja ei pea ka ise kuhugi edasi kiirustama. Ema tundis ennast päris hästi, istusime ja lobisesime. Selle lobisemise käigus lahendasime isaga ühe veinipudeli ära, mis täditütar Elsassist toonud oli. Meelitasin isa rääkima vanadest aegadest, sain paljugi huvitavat kuulda. Aga need jutud lähevad teise blogisse millalgi (kui jaanuaris pildid ka saan).

Ja tagasi kodus. Ei jaksanudki jõulutoite eriti palju süüa. Päkapikud olid ka vahepeal käinud. Teleka panime jõulupuhkusele.

Hea on vahel lihtsalt niisama olla.

Ja suur tänu kõigile, kes te mulle blogisse, mobiilile ja mujale häid soove olete saatnud! Olgu teie pühad sama mõnusad!



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2017
E T K N R L P
« dets.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930