Archive for the 'šokiteraapia' Category

02
veebr.
10

ei ole tore…

Kohe üldse ei ole tore, et ema kiirabiga haiglasse viidi 😦

Südameoperatsioonist on poolteist aastat möödas ja siiani tundis ta end väga hästi. Aga jõulude ette oskas endale mingi külmetushaiguse hankida. Sellest peale kadus jõud ära, ei jaksanud enam toast väljagi minna. Osaliselt vabandas seda muidugi külm ilm, aga toas ei jaksanud ka lõpuks suurt midagi teha.

Hommikul helistas arstile ja kurtis oma olemist. Arst käskis kohe vastuvõtule tulla. Läksid siis isaga välja, aga kaugemale – ütles, et ei jaksa kõndida. Ilm oli ka muidugi jube. Isa pakkus, et viib siis õe autoga, mis neil hoovis seisis, Ei, ei taha (ega tahagi isal enam sõita lasta, see pole ka kuigi arukas, isa tervis pole ju ka kiita). Võtaks siis takso – ei tahtnud seda ka. Läksid tuppa ja kutsusid kiirabi.

Kiirabi tegi EKG ning viis kohe haiglasse, intensiivi.

Uuringute vastuseid veel pole, aga süst tegi olemise paremaks, ema hakkas end palju paremini tundma ja arvas, et saabki haiglas natuke puhata…

Õde kahtlustab südamepuudulikkust, mina aga arvan, et üsna tõenäoliselt tõi see külmetushaigus kaasa südamelihase põletiku. Jama mõlemal juhul…

Vaatama saame õega minna alles kolmapäeval…

Advertisements
28
jaan.
10

kuidas lumest lahti saada

Sõida talve kaheks kõige külmemaks päevaks linnast ära konverentsile. Enne loe kodustele sõnad peale, et kraan peab selliste ilmadega ikka nirisema pidevalt ning köögis oleks tark päev otsa väikest tuld pliidi all hoida.

Teise päeva õhtul koju saabudes avasta, et ahju alles hakati kütma, köögis aga on peaaegu sama külm kui õues, igatahes poolik solgiämber on jäätunud. Samuti on keegi kodusolnutest kraani nirisemise asemel tilkuma keeranud, seega ei tule sealt enam üldse midagi.

Jalgade trampimisest ja karjumisest pole kasu, kuigi sa just seda tahaksid hetkel teha.

Pliidi alla pole tuld tehtud, kuna poeg alles jõudis töölt koju ning kodusolnutele on kirves ja puukuur ületamatult kaugel. Poeg toob sületäie puid, teine pereliige hakkab süüa tegema. Sina aga vaheta riided ning hakka toas tagavaraks olnud vett keetma torude sulatamiseks.

Kasuta ära peaaegu kogu veetagavara, viimane tilk peab jääma hommikuse kohvikeetmise ja hambapesu jaoks… Kraanist ei tule ikka veel muhvigi.

Kell on juba palju, naabritelt enam vett paluma minna ei sobi, pealegi pole kummaski majapidamises ühtegi ämbrit. Puhast ja tervet siis… Ürita jäätunud varbad enne magamajäämist üles sulatada.

Hommikul joo tass kohvi ja kihuta linna hambaarsti juurde. Kojujääjatega on räägitud, et päev läheb pliidi kütmisele ja lumesulatamisele.

Kui poole päeva ajal koju jõuad (oli ju muidki asjaajamisi linnas), avasta, et pole ahju kütte pandud ega pliidi all ka tulekübetki.

Ahjukütmine delegeeri teistele, ise löö pliidile äge tuli alla ja hakka potiga lund sulatama. Vahepeal too seda õuest juurde, sest suurest kuhjast saad vaid tilga vett.

Kui kõik lumeveeanumad mulinal keema hakkavad, komandeeri noorem pereliige kannuga seda torudele kallama, ise tegele millegi muuga.

Kui siis poti oled uuesti lund täis pannud, teatatakse sulle, et kraanist tuleb ka midagi pruuni ja koledat, mis mõne aja pärast siiski selgeks ja puhtaks muutub 🙂

Seekord ei peagi janusse surema ega poest pudelivett ostma.

Ülejäänud lumesulatusvee võid kuumaks ajada ja jäätunud kuivkempsu kallata 😛

Nüüd loputa kõik kannud ja potid ning täida nad puhta veega – järgmise korrani…

05
okt.
09

dress-code: black

Sellise sildi võin vist alaliselt oma peegli külge panna…

Hullumeelne aasta on olnud. Üldiselt olen tähele pannud, et meie lähiringis käivad matused kolmeaastaste tsüklite kaupa ja siis ikka paar-kolm aasta peale. Muidu tuttavaid ja sõpru on ka tulnud ära saata, aga ikka on suhteliselt pikad vahed olnud. Nüüd aga… Kolmas matus vähem kui kuu aja jooksul… Ja aasta esimesel poolel oli ka päris mitu…

Tegelikult mäletan üht sellist aastat veel – 1977 hakkas juulis pihta ja keskmiselt iga kolme nädala tagant uus, aasta lõpuni välja. Mu matusegarderoob ei jõudnud peale pesu veel ära kuivadagi, kui juba järgmine teade tuli…

Aasta pole veel läbi ning eakaid, üle kaheksakümneseid sugulasi on ka veel päris mitu. Ei taha mõeldagi selle peale…

Ning kass läks kah täna üle vikerkaaresilla 😦

06
sept.
09

oh sh*t

Miks lastakse igasuguseid nolke autorooli? Nüüd kaks sõpra korraga läinud…

http://www.postimees.ee/?id=160468

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/article.php?id=25511671

16
aug.
09

šššhhh!

Päris vähe ehmatasime ennist….

Istusime ümber diivanilaua, meie teised jõime teed, poeg istus läpaka taga, miskipärast adapter ka põlvedel. Ühtäkki hakkas sädemeid lendama ja kerget kärsahaisu ajama. Ei saanud kohe arugi, milles asi, enne kui poeg adaptri põrandale viskas. Siis sain küll kohe stepsli välja tõmmatud.

Läpakas jäi terveks, kõik muu ka, poja teksadel kaks pisikest kõrbenud plekki. Imelikul kombel polnud adapter isegi mitte kuum…

Õnneks sobis ka tütre vana läpaka adapter, aga homme on pojal siiski käik arvutipoodi…

16
juuli
09

Sõrgkang

.. on üks asendamatu ja ületamatu tööriist majapidamises 😛

Tupsu nimelt tõmbas täna toaukse nii kõvasti kinni, et lahti enam ei saanud. Lingikeel jäi kinni. Aga õnneks on need vanad veneaegsed uksed nii pehmest puidust, et andis kangi lengi ja ukse vahele suruda ja lahti kangutada. Uks jäi suht terveks ning püsib nüüd jälle korralikult kinni…

19
juuni
09

Ärge pakkuge mulle küülikupraadi!

Tupsul on pehme jänkuke, sama vana kui ta ise, sai selle just sündimise päeval kingituseks. See mänguasi peab tal kindlalt voodis olema ja üsna sageli võetakse seda ka mitmele poole kaasa. Tänagi, kui poodi läksime, tuli teelt tagasi pöörata, sest jänku oli maha jäänud.

Kui pärast metsaalust pidi turult tulime, hakkas Tupsu pärima, mida jänku siis sööma peaks. Rääkisin, näitasin ka kasvavaid hiireherneid ning meenutasin, kuidas kunagi lapsepõlves tuli siitsamast metsaalusest käia oma küülikutele rohtu kitkumas. See oli Tupsule üllatus, et päris jänku võib ka kodus elada 😀

Nojah, olid ajad, mil küülikupuurid olid paljudes Nõmme majapidamistes, päris arvestatav toidulisa tuli ju sealt ning lisaks tootsid jänkud hulga väetist kah, mis selle liivase maa peale vägagi ära kulus.

Tollal polnud mul jäneseprae söömisega mingeid probleeme, ema ja vanaema oskasid seda hästi teha ka. Naljagi sai.

Korra olime sunnitud ühe jänese just mardipäevaks praeks tegema. Ootamatult sadasid aga külla peresõbrad, proua aga jänest teadupärast ei söönud (ise ta ütles küll, et ta ei söö tuttavaid jäneseid 😛 ) Hea nõu oli kallis ja ema siis ütleski, et pakub hanepraadi. Söödi ja kiideti, pärast päriti veel, kas oli Poola või Ungari hani. Ema ütles, et Poola hani, Ungari omad on liiga rasvased 😀

Äi kasvatas ka küülikuid ja ämma tehtud praed olid väga maitsvad. Vahel jõudis mõni jänesekere meiegi külmkappi ja tegin minagi praadi, sõid kõik hea isuga.

Ühel kevadel toodi meile pisike jänkuke. Elas õues puuris, lapsed käisid toitmas ja nunnutamas. Nüüd oli nende kord metsast kotiga rohtu tassida. Jänku oli kenake, lastel rõõmu palju ja ma hakkasin mõtlema, et jätakski selle neile lemmikuks, pole vaja liiga vara elu karmi reaalsusega tutvust teha.

Ühel sügisesel laupäeval oli äi nagu viis kopikat ukse taga jutuga, et jänku suur küll, aeg praeks teha, muidu kasvab üle ja läheb liiga vintskeks. Minu vastuväited liigitati lolli linnaproua seletamiseks – egas loomi ilu pärast peeta, ikka toiduks.

Oligi kogu lugu. Lapsed nutsid ning sellest jänesest meie kõhtu küll midagi ei jõudnud, mees ja koer said omavahel jagada. Mina pole sellest saati suutnud end jänesepraadi sööma sundida ja kahtlen, et lapsedki seda söönud on.




Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

oktoober 2017
E T K N R L P
« dets.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031