Archive for the 'vastandid' Category

07
nov.
08

Kust algab avalik huvi?

Tarmo kirjeldab päris koomilist seika, kui ajaleht pressinõukogusse kaevati selle eest, et isevoolu teed pidi tulnud kaastööd toimetas ja avaldas teises rubriigis kui kirjutaja soovinuks.

Saan ajakirjanikest täiesti aru – nemad lähtuvad (või peaksid lähtuma) avalikust huvist ning Tarmo kirjelduse põhjal tundus, et see kaastöö sisaldas üksjagu sellist informatsiooni, millega laiemal avalikkusel pole midagi peale hakata ning mis oli oluline ainult konkreetsele inimeste ringile. Seetõttu seda osa ka ei avaldatud.

Olen ise palju ajakirjanikega suhelnud, pressiteateid andnud, olnud intervjueeritav, ise artikleid kirjutanud. Tavaliselt käib toimetaja ikka need asjad üle ja lehte jõuab tema meelest olulisim. Üldiselt olen võinud rahule jääda, tahtlikke moonutusi pole ette tulnud ning pisivead saavad parandatud.

Aga teistpidi – kui ma esindan oma kirjutisega mingit organisatsiooni, olen ma loomulikult huvitatud sellest, et anda palju ja põhjalikku infot, minu jaoks on see ju tähtis. Siin tekivadki käärid avaliku ja isikliku huvi vahel.

Kuidas hinnata seda, mis lugejatele tegelikult huvi pakub? Mis on see kriteerium, mille põhjal ajakirjanik ning tema järel toimetaja otsustab, et see või teine asi on piisavalt huvitav, et laiem avalikkus seda teadma peaks?

Kas kedagi huvitab näiteks mingi organisatsiooni igapäevategevuse kirjeldus? Ilmselt ainult organisatsiooni enda liikmeid või neid, kes sellega mingil moel seotud on. Samas, kui organisatsioonis toimub mingi eriline sündmus, võiks see ju laiemat kõlapinda leida, ning siis vist on omal kohal ka lühiülevaade, kelle-millega üldse tegu on.

Kohalikel lehtedel on siin vist isegi suurem roll – olla oma piirkonna lugejate infoallikas, tutvustada piirkonnas tegutsevaid organisatsioone. Mõnele lugejale võib just siit tulla ahaa-elamus: meil on ka midagi niisugust, see huvitab mind, ma tahan nendega kontakti võtta ja ehk ka ise tegevuses kaasa lüüa.

Aga kui Tarmo kirjeldatud loo juurde tagasi tulla – ega ma mäletagi, et näiteks Nõmme Sõnumid oleks kunagi pikemalt kirjutanud Nõmme Vaegkuuljate Seltsist. Peab vist toimetusele vihjama…
Advertisements
07
aug.
08

"Lorilaulu" kaitseks

Tunnistan ausalt, ainet selleks kirjutiseks andis esmalt viimaste päevade raamatumeem – üsna vähe oli neid, kes Piibli loetud raamatute kirja julgesid panna, mõned aga olid selle lausa lugemata punaseks teinud. Ega siin tegelikult midagi imestada pole, meie ajalooline taust on sellise eelarvamuse meisse istutanud.

Teisalt aga torkas mind täna Ninataga, kes Piibli otsesõnu “lollide lorilauluks” ristis. Samas ei teadvusta ta ise endale vist üldse, et paljud tema tekstid ja suhtumised on puhtalt vanatestamentlikud, võta aga sobiv kirjakoht lahti ja pane kõrvale. Vastuolu, kas pole?

Ei hakka seletama, kui palju kirjanduse ja kunsti mõistmisele Piibli tundmine kaasa aitab, see pole praegu ka oluline. Aga on arvestatav hulk inimesi, kellele Piibel ise on oluline, kes seda kui mitte pidevalt, siis aeg-ajalt ikka tahavad kätte võtta ja sirvida, sealt midagi hingele leida. Piibel ei ole juturaamat sõna tavapärases mõttes, kuigi seal on küllalt palju selliseidki kohti, mida võib lugeda nagu seiklusromaani. Ta pole ka ajalookroonika, ometigi leiab sealt üsna adekvaatse pildi Iisraeli varasemast ajaloost. Pole ka moraaliõpik, kuigi sellena teda käsitlema kiputakse. Ta on lihtsalt Piibel – Raamatute Raamat.

Süüdistada Vargamäe Andrest selles, et ta oma elule ja tegudele seletust otsis just Piiblist ning seetõttu kõik enda ümber õnnetuks tegi – ma ei ole sellega nõus. Andres otsis tõde ja õigust, kuid ei leidnud seda – see oli tema traagika. Kuid mitte ainult tema, vaid kogu tema ajastu traagika.

Olen Ninatagaga nõus, et me ei saa kasvatada oma lapsi neile piire seadmata, vahendite osas aga eri meelt (kusjuures Ninataga juttu saaks edukalt kinnitada tsitaatidega Koguja raamatust). Mina oma lapsed suutsin praktiliselt vitsata üles kasvatada, mis ei tähenda, et kõik oleks lubatud olnud ja piire polnudki. Aga just lapsega varasest east peale rääkimine aitabki need piirid paika panna. Kui ainult käskida ja keelata midagi selgitamata, tekib lapses varsti trots ja tahtmine kõiki keelde rikkuda.

Ning süüdistada ühiskonna allakäigus äärmusrühmi (sulgudes siis feministid, homod ja usklikud) – vabandage palun, siis olen mina ju ka üks meie ühiskonna lõhkujatest: usklik feminist. Feminist, kes ei arva, et naise koht oleks mehest tingimata kõrgemal, kes ei nõustu sellega, et naise koht on mehest madalamal või nagu islamimaades – kaks sammu temast tagapool, vaid kes arvab, et naise koht on mehe kõrval. Usklik, kes ei käi ringi, Piibel käes, vaadates, kellele sellega saab pähe lajatada, usklik, kes ei kipu inimesi sildistama selle järgi, mille poolest nad erinevad, vaid kes otsib suhtlusaluseks seda, mis meis on ühine.

Maailm ei ole must-valge, maailmas on kohta erinevatele inimestele ja erinevatele arusaamadele. Aga et me kõik siia maailma ära mahuksime, tuleks meeles pidada mõningaid tödesid, mis algselt pärinevad siiski Piiblist: Armasta oma ligimest, sest ta on nagu sina. Mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke teie ka neile.

Ja kui keegi nüüd selle jutu peale arvab, et peab minu oma blogrollist maha tõmbama – see pole enam minu probleem.

26
juuli
08

Klähvib kui koer

Oli täna vaja käia ühes haiglas, intensiivraviosakonnas pealegi. Üldiselt on seal ju rasked haiged, kelle juurde korraga palju rahvast ei lubatagi. Juhtus aga nii, et meid oli veidi hulgem. Kitlid kõigil ilusti riiete peal, sinised sussid jalas, pidasime palatiukse taga aru, kuidas või mis järjekorras haige juurde minna. Kargas kuskilt välja sanitar ja kukkus pröökama.

Liiga palju korraga, kas te siis ei tea, et ei tohi! Me muide polnud palatiski veel. Siis oli ütlemist, et keppi ei tohi ka palatisse kaasa võtta, tont teab, mis pisikuid selle küljes (kepiomanik vanem härrasmees, jalg pärast luumurdu veel tugilahases). Ja daam viigu oma käekott kohe heaga külastajate ruumi. Ühesõnaga, kisa rohkem kui rubla eest.

Tuli arst, vaatas sanitarile karmilt otsa, mille peale too kadus. Meiega rääkis kenasti, me muidugi vabandasime ka, et juhtus nii, et korraga tulime, ei olnud plaanis. Polnud probleemi, lubas kõik koos palatisse, seletas rahulikult, milline haige olukord on ja mis edasi tehakse. Härra kepp teda ka ei seganud ja daam tohtis käekotist haigele tulnud posti välja võtta ja ette lugeda.

Kui lahkusime, arutasime omavahel, miks see nii on, et kõige väiksemad tegelased kõige kõvemat kisa teevad. Et palk väike, pole ju põhjus külastajatel nägu täis sõimata.
08
mai
08

Mustamäe tegi ära…

0 : 1

Ja oi kuidas veel tegi Nõmmele ära!
Sõidan väga tihti mööda Üliõpilaste teed. See aga on Nõmme ja Mustamäe vaheliseks piiriks – ühel pool teed siis Nõmme linnaosa ja teisel pool Mustamäe. Bussiaknast välja vaadata kõlbab paraku ainult Mustamäe poole – mets ilusti puhas ja korras, võsa lõigatud, prahti ei vedele. Nõmme pool – jaa, Ehitajate tee ristmik ja Pirosmani söögikoha ümbrus on ka korras, aga edasi: nii nagu prügihunnikud vedelesid seal enne suurt koristuspäeva, nii vedelevad nad edasi. Lahtist prahti on juurdegi tekkinud. Ainus lohutus – võsa läheb juba lehte, ei paista enam niiväga välja see rämps.
Seekordne hoogtööpäev oli suunatud Vanaka aluse metsa korrastamisele ning hüppetorni alune jäi plaanidest välja. Miks küll? Ja mis nipiga see kant siis nüüd puhtaks saab?
Üks ettepanek oleks – kasutada neid inimesi, kes oma pahategusid peavad hüvitama vabatahtliku tööga. Tuleb kordades odavam kui töötute hädaabitööde korras sinna suunamine. Ja üldse, see oleks vist mujalgi mõeldav. Selline asi on ju karistusseadustikus täitsa olemas. Tean, et vähemalt mõni aasta tagasi olid kriminaalhooldajad päris hädas sobivate tööde otsimisega oma hoolealustele. Metsade koristamine aga kellelgi konti ei murraks ja kasu silmaga näha.
26
apr.
08

Lukus ja riivis

Tupsul on sõbranna. Naabritüdruk. Käivad vahetevahel teineteise hoovis mängimas ja muidu suhtlevad ka päris tihedalt. Üksi ju igav.

Nii küsis tänagi naabrineiu end meie juurde. Vanaema lubas ka. Mängisid mõnda aega, siis tuli välja, et meil vaja poodi minna. Variandid olid, et Tupsu läheb niikauaks naabrite hoovi või tuleb kaasa. Naabritüdruk tahtis küsima minna, mis vanaema asjast arvab, aga oh häda – värav lukus ja sisse ei saa. Lapse hüüdmist vanaema tuppa ei kuulnud. Ega midagi, telefon appi. Tuli siis vanaema välja – noh, milles probleem?! Ega polnudki muud probleemi kui et laps ei saanud oma koduhoovi sisse. Vanaema aga leidis, et siis poleks vaja olnud minnagi kuhugi ja kamandas lapse hoopis tuppa ära.

Meie käisime poes, Tupsu kaasas, tulime tagasi, aga siis enam lapsi kokku ei lubatud. Kahju oli vaadata, kuidas teine teisel pool aeda kurvastas.

Kurb on aga hoopis see, et kui naabrivanaema parasjagu siin on, on aiavärav raudselt lukus ja kui ta ikka ei saa või ei viitsi seda lahti keerata, on ka laps koduarestis. Inimesest võib aru saada – seal, kus tema elab, teistmoodi ei saagi, seal viiakse korter muidu tühjaks isegi siis kui hetkeks selja pöörad. Aga meie üsna turvaline kant lubaks ju vähemalt niikaua väravat lukust lahti hoida, kuni laps küla peal on, et ta ikka koju pääseks vajadusel. Pealegi on õues nii pirakas majavalvur, et paharetid mõtlevad enne kolm korda järele kui sisse usaldavad astuda.

See lukustatus ja riivistatus kandub paraku edasi ka inimsuhetesse – kedagi ei või ju usaldada, kes teab millised kurjad mõtted ja kavatsused tal on…
31
märts
08

Elu versus elu

Lõunavaheajal helises telefon. Helistaja number täitsa võõras ja ega nimigi esimese hooga tuttav ette tulnud. Jutt aga enam kui tõsine.

Helistajaks oli ühe noore mehe ema. Pojaga oli mõni aeg tagasi juhtunud õnnetus, misjärel ta koomasse vajus. Nüüd aga olid arstid veendumusele jõudnud, et noormees on ajusurmas ning teda elushoidvad aparaadid tuleks välja lülitada. Ema oli palunud natuke mõtlemisaega ning helistaski siis mulle.

Peamine probleem aga polnudki selles. Tundus, et poja minekuga oli ema juba leppinud – kuivõrd üks ema sellega üldse leppida saab. Ent arstid olid öelnud, et poja rahakoti vahel oli organidoonori kaart ning nad sooviksid seda ka kasutada – võtta poja organid siirdamiseks.

“Ma ei taha! Mulle ei rääkinud ta sellest midagi!” oli ema lausa hüsteeriasse langemas. “Miks nad peavad teda veel lõikuma?”

Oh, telefoni teel sellist jutuajamist pidada on võimatu ju! Ja polnud mingit võimalust ise haiglasse minna, et silmast silma rääkida…

Tegelikult ma ei teagi, kas organidoonori kaardi olemasolul peabki enam omastelt luba küsima. Ilmselt mitte, kuid ju arvas arst, et on inimlikum ema teavitada. Praktiline põhjus muidugi ka – kui on vaja siirdamiseks midagi võtta, ei saa ju lasta emal aparaatide väljalülitamise hetkel poja kõrval istuda ja rahulikult hüvasti jätta, vaid tuleb kiiresti tegutseda.

Vaat nüüd oleks sinna haiglasse hingehoidjat vaja olnud, kes emaga räägiks ja tema kätt hoiaks! Aga pole ju neid…

Ei jäänud mul muud üle kui hästi rahuliku häälega paluda emal järele mõelda, kas ta ei peaks siiski poja soovi austama – mõne teise ema laps saaks abi ju. Ja kes teab – kui ta praegu keelduks, jääks see teda ennast hiljem vaevama. Mina ise olen lapsepõlves veel vanematelt inimestelt kuulnud, et surija viimne soov tuleb täita, muidu ei saa tema ega lähedased hiljem rahu.

Lõppes jutuajamine sellega, et ema nutuseguselt ohkas. “Aga ma ei saa ju kunagi teada, kellele need asjad lähevad…”

Niisiis on üks noor mees ilmas vähem… Aga ehk sai keegi teine omale elupäevi juude. Mul on endal päris mitu tuttavat, kes ootavad just niisugust asja. Jube olukord tegelikult – oodata ja loota, et kellegi sobivas eas ja sobiva koetüübiga inimesega juhtub fataalne õnnetus, selleks, et sina saaksid elada… Äkki sai seekord abi keegi nendest?
27
märts
08

Ahistavad raamid

Peame oma organisatsioonis plaani tegevust mitmekesistada ja uusi asju töösse saada. Projektikirjutamine käib hooga. Aga kogu asja juures on üks aga. On vaja mõningaid olulisi asju ümber korraldada, seda aga ei saa teha meie vaid kõrgemalseisev organisatsioon. Nemad uutest ideedest eriti vaimustuses ei ole.

Ümberkorraldused pidid olema lausa võimatud, kuna aastaid tagasi on üks asi just nii paika pandud ja mitte teisiti. Kui siis selgeks tegime, et on ikka küll võimalik, siis algas uus jutt – liiga kallis, raha pole kuskilt võtta. Ja üleüldse, on ju tehtud seda ja teist, saavutatud toda ja toda, mis meil viga on, et sellest ei piisa?

Ega me vaidlegi, see, mis tehtud, on tulnud suure töö ja vaevaga ning väga vajalik. Kuid aeg läheb edasi, inimeste vajadused muutuvad ja kasvavad. Pealegi on tulnud juurde noori, kes tahaksid ka midagi muud kui see, mida aastakümneid tehtud on. Pealehakkamist neil jagub, vaja oleks üsna väikest toetust, et asjad käima lükata.

Kuid vanad tegijad tunnevad end järsku ebavajalikena, väidavad, et nende tööd ei tunnustata. Meil aga on tunne, et asi on rohkem mugavuses. On ju kerge hoida käigus asju, mis on end aastate vältel sisse töötanud, kuid millegi uue tegemise juures on alati ka risk – äkki ei õnnestu kohe kõik sajaprotsendiliselt.

See aga ei anna õigust uusi tegijaid vanadesse raamidesse suruda. Kust peaksid nemadki kogemusi saama, kui nad isegi proovida ei saa? Ei ole ju plaanis kohe kõike viimseni muuta, on tahtmine teha koostööd, pakkuda uusi asju olemasolevate kõrvale. Ei ole huvitav kuulata vanade tegijate jutte “Vaat kus meie omal ajal…” ja irisemist teemal “Miks teie nii ei tee?”, samas tunda vastuseisu igale vähegi erinevamale mõtteraasule.

Mitugi korda on vastasseis päris teravaks läinud ning praegugi hõõgub tuli tuha all, oodates ainult võimalust uuesti leegiks lahvatada.

Kes aitaks raamidest välja murda?



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2017
E T K N R L P
« dets.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930