Posts Tagged ‘elamine

13
veebr.
10

reisipalavik?

Ei ole, kohe üldse mitte. Kohver on pakitud, seljakott ootab ainult läpaka järele, aga aega on veel kaks tundi, enne kui hakata lennujaama minema.

Kui seda reisi planeerisin, teadsin üsna täpselt, palju ma sellele kulutada võin. Aga elu teeb oma korrektiive. Mõned asjad sain odavamalt, samas tuli ühekorraga teha kulutusi, mida muidu oleksin teinud veidi pikema aja vältel.

Õnneks on nohu ka hakanud järele andma, sellega lennata oleks rist ja viletsus. Sudafed on päris asjalik, järgmisel korral võtan kohe selle kasutusele ja ei hakka muude rohtudega nina vaevamagi 🙂

Tegelikult peaksin ma juba praegu varbaid soojas merevees leotama, aga reisifirma lükkas väljalendu päeva võrra edasi, sellega koos nihkus ka tagasitulek päev hilisemaks.

Programm tõotab tihe tulla, lisaks lubas kaasreisija (kah blogija) mind igasuguste põnevate faktidega uimaseks rääkida. Saame näha, kumb see meist suurem jutupaunik on 😛

Igal juhul plaanin ma sellele noorele neiule natuke roosa kampsuniga tädikest mängida (päriselt ka, roosa kampsun on juba selgapanemise ootel) ja vaatame siis, kas noorus on nii hukas nagu mõned mu eakaaslased valju häälega kuulutavad.

Kui netti antakse, üritan pilte ja juttu ka üles riputada, niikuinii on pooled väljasõidud algusega kella kolme ajal öösel, magama pole ju siis õhtul mõtet minnagi…

Ainuke mure – kui tagasi jõuan, tundub see külm ja lumi veel hullem kui praegu… Virisen jah, olgugi, et selline talv oli viimati mu lapsepõlves, kui ma hangedest üle ei ulatunud vaatama. Liiga palju head korraga tüütab ka ju ära… Mina pealegi üpris soojalembene olevus. Aknast võin lund vaadata, aga külmetada kohe mitte ei taha.

Ja nüüd üritan kuidagi veel aega parajaks teha, enne kui auto ette sõidab…

Advertisements
22
jaan.
10

Talveune piiril

Jaanuarist on kaks kolmandikku juba möödas…

Kuu algul mõtlesin, et kuna mul töökoormus väiksem ja vaba aega seega rohkem, saan rahulikult kodus olla ja tegelda asjadega, mis meeldivad, muuhulgas korrastada oma üle pea kasvavat paberimajandust, arvuti pahnast puhtaks teha ning kindlasti fotokaga ringi käia. Ainus eeldus oli, et saan rahulikult üksi kodus olla ning kogu aeg ei tiksu kuklas teadmine, et on kindlaks kellaajaks vaja toit lauale saada või Tupsu järele minna.

Tuhkagi ma sain!

Kõigepealt viskas kuhja lund alla, iga päev tuli end majast sõna otseses mõttes välja kaevata. Iseenesest pole see midagi hullu, värske lumi on kerge ja kohev ning natuke liigutamist ei tee ka paha.

Kuid siis läks kuidagi nii, et ma pole saanudki üksi rahus olla, ikka on keegi kodus. Küll jäi poiss haigeks, küll jäeti Tupsu lasteaiast koju, küll oli muud jama.

Külmalaine tuli kah pauhti kaela, pooled päevad veedame ahjusuu ees. Minusugune tuntud külmavares ju ei ole võimeline isegi mitte ajusid liigutama külmaga, muust rääkimata 😛 Kõige parema meelega lesikski oma sooja suleteki all ja enne kevadet sealt välja ei roniks…

Väljas on tegelikult väga ilus, aga suur osa vabadest hetkedest läks arvuti taga – aruanded ja uued projektid tulid millegipärast kõik korraga… Tähtajad kukil, ei andnud neid edasi ka lükata. Lisaks leidis keegi, et mina olen kõige õigem inimene tema tekstidele keelelist korrektuuri tegema, needki asjad kõik ülikiired.

Midagi ma siiski olen enda heaks ka teha saanud.

Esiteks leidsin pika otsimise peale terase välise kõvaketta, väga viisaka hinnaga ja korralikult tootjalt. Nüüd vaatan seda igal õhtul, et peaks nagu hunniku faile arvutist sinna kolima, aga ei jaksa…

Päris suure portsu olen ka ilusaid talvepilte teinud, isegi nii palju, et ära hakkab juba tüütama – valgele lisaks tahaks muidki värve… Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, et külm aeg oleks nii pikalt kestnud. Külmalaineid on olnud ja läinud, aga kuu aega stabiilselt külm – ei tule meelde…

Tupsut olen hambaarsti juurde vedanud, iga kord käime pärast seda kohvikust läbi. Õhtune linn on ka ilus, kuid lapsele ja fotikule lisaks veel statiivi vedada pole viitsinud, seega pildisaak kehvapoolne 😦

Ja ongi viimane nädal jäänud. Kaks päeva sellest kulub Läänemaal konverentsile, siis mõne päevaga peab ära tegema terveks kuuks plaanitu ning hakkama valmistuma soojamaareisiks. Vähemalt pääsen veidikeseks eemale, kuigi kardan, et pärast seda on külm veel ebameeldivam.

Ja veebruarist on jälle tööd üle pea…

12
nov.
09

psühhoterrorist

Sattusin säärase loo otsa (linkida ei saa, luku taga), mis mind tõsiselt vihastas ja kurvastas. Arvasin, et minevik on ammu maha maetud, et see ei saa mulle enam haiget teha. Paraku pole päris nii. Tuli meelde mõndagi, millest arvasin end ammu olevat üle saanud. Aga armid jäid….

Viidatud loos on ju ainult pool tõde. Teine pool on see, et üsna algusest saadik hakati mulle selgeks tegema, et ma pole üldse tubli ja korralik naine, et ma peaksin olema hoopis teistsugune.

Olin järjest kolm aastat kodune väikeste lastega. See tähendas, et mul polnud midagi erilist teha, mis oleks takistanud kodu korras hoida ja mehele töölt tuleku ajaks sööki lauale kanda. Kui ei jõudnud, oli virinat rohkem kui rubla eest.

Mina olin süüdi, kui lapsed haigeks jäid, kui nad virisesid ja väsinud issil öösel magada ei lasknud. Samas ei tulnud kõne allagi, et ta oleks teise tuppa läinud magama või lasknud meil seal olla niikaua kui lapsed rahunevad. Ikka koos ja silma all…

Üldiselt sain ma oma päevaplaani niiviisi kohandatud, et enamasti oli selles suhtes asi korras. Muidugi pidin ma tänulik olema, et puud olid tuppa valmis toodud, et mees töölt tulles viitsis poest ka läbi käia, et talvel oli lumi roogitud. Kui aga mingil põhjusel seda ei tehtud, polnud mul mingit õigust märkust teha – saad ju ise ka!

Kodunt välja võisin minna ainult koos lastega, ei tulnud kõne allagi, et üksi sõpradega kohtuksin. Külalisi tohtis kutsuda ainult siis, kui mees ise ka kodus. Kirjavahetus kuulus aruandmisele – kes sulle kirjutab ja mida. Raamatute lugemine oli ajaraiskamine – samal ajal võiks ju majapidamises midagi kasulikku teha.

Ahjaa, juuksuris tohtisin käia, see mehele meeldis. Riideid tuli valida tema maitse järgi…

Kui tööle läksin uuesti, siis mõnevõrra asi paranes. Aga ega ma võinud rääkida, mida huvitavat töö juures juhtus või kui toredad töökaaslased on – see tõi kaasa armukadeduse hoo. Tore ja lõbus võis mul olla ainult tema seltskonnas, muu oli lihtsalt kohustus. Töölt tulekuga ei võinud ka hiljemaks jääda, kui aga vahel seda juhtus, oli seletamist pikalt. No tee selgeks, et viimasel minutil tulnud klienti ei saadeta niisama ära….

Pole siis ime, et suhted sõpradega jahenesid. Mingi aja pärast moodustasidki tutvusringkonna ainult mehe sõbrad (kelle küllatulek pidi mind panema ainult head nägu tegema) ja sugulased, kusjuures minu sugulased olid aktsepteeritavad vaid sedavõrd, kuivõrd nad end meie asjadest eemale hoidsid, s.t. et ei pärinud midagi ja leidsid, et olen endale tubli ja tööka mehe saanud (mis oli osaliselt tõsi ju ka – mees tõesti tegi tööd ja hästi).

Kui aga koos või ka eraldi mehe suguvõsaga kohtusime, oli alati pärast ütlemist – mehe sugulased pidasid end õigustatud olevat mind õpetama ja kritiseerima ning siis sain alati kodus kuulda, et miks ma pole niisugune, miks ma ei tee nii nagu nemad.

Ega lapsedki puutumata jäänud. Tõsi on, et mees armastas lapsi ja kui hea tuju oli, tegeles nendega ka – käis kelgutamas, õpetas rattasõitu jms. Kooliasjad jäid minu peale ja mehe meelest tegelesin ma sellega liigagi palju – oma mure, kuidas hakkama saavad! Samas ei teadnud lapsed kunagi, mida võib isale rääkida ja mida mitte. Kui mingi arusaamatus või pahandus oli, pidin ikka mina seda klaarima, isa võis karjuma hakata. Kui tütrel ratas tänaval käest ära võeti, sai ta isa käest esimese asjana näotäie sõimata.

Kui pidevalt sulle pähe taotakse, et sa oled loll ja saamatu, et sa ei tea ega oska midagi, siis võidki seda uskuma jääda. Püüad ja püüad, ikka ei midagi.

Ah et miks ma siis nii kaua vastu pidasin? No ega siis kogu aeg ka rihma nii pingul peetud. Seni kuni pudelisse vaatamine harjumuseks polnud saanud, näidati häid külgi ka. Mõnigi kord üllatati mind valmis toiduga, tehti kingitusi, leiti häid ja helli sõnu. Lihtsalt seda jäi aina vähemaks ja vähemaks.

Kui ametit vahetasin ja uuesti kooli läksin, siis tuli tõsine sõda maha pidada. Eks selle taga oli hirm, et leian uued sõbrad, kes suudavad pakkuda rohkem kui tema, et muutun iseseisvaks ja sõltumatuks (mis muidugi juhtus ka). Tasapisi libisesingi kontrolli alt välja, sain taastatud enesehinnangu, sain positiivset tunnustust sealt, kust oodanudki poleks.

Sellega koos kadus ka hirm, et ma ei saa üksi kolme lapsega hakkama, et ma ei tule toime. Lapsed ise kasvasid ju ka ja olid suuremaks toeks kui oodatagi oleks osanud.

Kahju on sellest, et poeg pole praktiliselt kunagi isaarmastust tunda saanud, et isa pole talle õpetanud paljut eluks vajalikku. Mingil moel väljendub see ka tema kalduvuses vahetevahel näuksuda ja naaksuda, aga siin aitab sageli õdede või minu karm märkus, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa – seda ta ei taha 🙂

Elu on näidanud, et on võimalik hakkama saada, et ei pea taluma asju, mis sind maha suruvad ja õnnetuks teevad. Igaüks on väärt parimat – lugupidavat suhtumist, armastust, hoolimist. Aga kõigepealt tuleb iseendale see selgeks teha, tuleb iseendalt küsida, mida ma tahan ja mida mitte. Kui see on selge, leidub alati mõistjaid ja toetajaid, kes kõigist tagasilöökidest hoolimata on ikka su kõrval.

30
okt.
09

uskumatu,

IMG_1879aga täna oli lõpuks ometi päikest aimata. Päev oli küll sombune ja pime, kuid loojanguhetkeks värvus taevas punakuldseks ning kui Tupsule lasteaeda järele läksin, oli ikka veel roosa. Külm muidugi oli ka ja homseks lubati lund ja lörtsi.

Sellest hoolimata paranes enesetunne tunduvalt. Ega ma tegelikult pole saanudki niimoodi haige olla, et oleks võinud päev otsa kodus soojas vedeleda, korra päevas pidi ikka välja ronima. Sellegipoolest hakkab tõbi üle minema, mõni köhatus ja pooletunnised peavalud ei tapa 😉

Kui nüüd päriselt ka päike tagasi tuleb, võib jälle elada 🙂

01
aug.
09

Mõni unistus võib isegi täituda :)

mitmesugust 029Nüüd on siis selge, miks naabrinaine mõni aeg tagasi mu raamaturiiuli sisu vastu ootamatult suurt huvi ilmutas 😀

Tänasel (eh, kalendri järgi juba eilsel 😛 ) kolme peaaegu Lõvi peol ulatati mulle siis uhke punane kingikott ja sees oli  — ah!!! —- Alexandre Dumas’ “Krahv Monte Cristo”!

Kunagi ammu, teismeliseeas, tahtsin seda raamatut meeletult saada. Sellele oli viiteid mitmel pool, seda tsiteeriti, aga raamatut ennast lugemata oli raske mõista, mida nende vihjetega öelda taheti.

Raamatukogudes seda polnud või oli pidevalt välja laenatud. Huvitav, kas nõuka-ajal seda üldse eesti keeles välja anti? Ema igatahes mäletas, et tema on seda kunagi lugenud veel gooti kirjas, seega mingit ennesõjaaegset väljaannet.

Mõned aastad hiljem ma selle raamatu läbi lugesin, aga soome keeles. Kust või kellelt selle lugeda sain, ei mäleta enam. Minu enda soomekeelsete raamatute hulgas seda pole…

Mõneks vihmaseks päevaks on nüüd tegemist —- ja ema meldis end juba lugemisjärjekorda 😀

12
juuli
09

Appi, upume!

Eile õhtul oli selline karjatus täiesti omal kohal. Akendest ja uksest avanes just selline vaade kui piltidel näha, vahepeal isegi mitte niipalju. Ning püstised triibud piltidel pole sugugi fotoka praak vaid räästast voolav vesi.

Kallas nagu ämbrist, mõne minutiga oli hoov üks suur lainetav järv.

Poeg tuli rattaga Tabasalust, kui koju jõudis, tilkus üleni. Esimese asjana viskasin talle rätiku üle pea, siis tassisin kuivad riided kööki, et ta tilkuva ja porisena kaugemale ei roniks. Riided pole tänasekski veel päriselt ära kuivanud 😉 Köögipõrand sai ka ülemäärase pesukorra 😛

Ega tea, kas tänagi kuivalt pääseb, kui linnas käisin, tahtis seal tibutama hakata ning Nõmmel oli küll kena päike, Mustamäe kohal aga paistis taevas must nagu pajapõhi. Korstnast ei tõuse suits ka üles vaid vajub mööda õue laiali.

Vihma on vaja muidugi, aga mitte niipalju siis, et maa vastu ei jõua võtta – tänaval oli ikka selline jõgi, et mine paati rentima kui kuhugi pääseda tahad…

19
juuni
09

Ärge pakkuge mulle küülikupraadi!

Tupsul on pehme jänkuke, sama vana kui ta ise, sai selle just sündimise päeval kingituseks. See mänguasi peab tal kindlalt voodis olema ja üsna sageli võetakse seda ka mitmele poole kaasa. Tänagi, kui poodi läksime, tuli teelt tagasi pöörata, sest jänku oli maha jäänud.

Kui pärast metsaalust pidi turult tulime, hakkas Tupsu pärima, mida jänku siis sööma peaks. Rääkisin, näitasin ka kasvavaid hiireherneid ning meenutasin, kuidas kunagi lapsepõlves tuli siitsamast metsaalusest käia oma küülikutele rohtu kitkumas. See oli Tupsule üllatus, et päris jänku võib ka kodus elada 😀

Nojah, olid ajad, mil küülikupuurid olid paljudes Nõmme majapidamistes, päris arvestatav toidulisa tuli ju sealt ning lisaks tootsid jänkud hulga väetist kah, mis selle liivase maa peale vägagi ära kulus.

Tollal polnud mul jäneseprae söömisega mingeid probleeme, ema ja vanaema oskasid seda hästi teha ka. Naljagi sai.

Korra olime sunnitud ühe jänese just mardipäevaks praeks tegema. Ootamatult sadasid aga külla peresõbrad, proua aga jänest teadupärast ei söönud (ise ta ütles küll, et ta ei söö tuttavaid jäneseid 😛 ) Hea nõu oli kallis ja ema siis ütleski, et pakub hanepraadi. Söödi ja kiideti, pärast päriti veel, kas oli Poola või Ungari hani. Ema ütles, et Poola hani, Ungari omad on liiga rasvased 😀

Äi kasvatas ka küülikuid ja ämma tehtud praed olid väga maitsvad. Vahel jõudis mõni jänesekere meiegi külmkappi ja tegin minagi praadi, sõid kõik hea isuga.

Ühel kevadel toodi meile pisike jänkuke. Elas õues puuris, lapsed käisid toitmas ja nunnutamas. Nüüd oli nende kord metsast kotiga rohtu tassida. Jänku oli kenake, lastel rõõmu palju ja ma hakkasin mõtlema, et jätakski selle neile lemmikuks, pole vaja liiga vara elu karmi reaalsusega tutvust teha.

Ühel sügisesel laupäeval oli äi nagu viis kopikat ukse taga jutuga, et jänku suur küll, aeg praeks teha, muidu kasvab üle ja läheb liiga vintskeks. Minu vastuväited liigitati lolli linnaproua seletamiseks – egas loomi ilu pärast peeta, ikka toiduks.

Oligi kogu lugu. Lapsed nutsid ning sellest jänesest meie kõhtu küll midagi ei jõudnud, mees ja koer said omavahel jagada. Mina pole sellest saati suutnud end jänesepraadi sööma sundida ja kahtlen, et lapsedki seda söönud on.




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2018
E T K N R L P
« dets.    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  
Advertisements