Posts Tagged ‘olemine

14
juuli
11

enam ei jaksa…

Kõik tublid ja korralikud võivad järgneva vingumise ja hala lugemata jätta…

Mõnikord mulle tundub, et olen oma lapsi täitsa valesti kasvatanud 😦  Ma nimelt pole neil lapsepõlves malakaga selja taga seisnud ja hommikust õhtuni tööle sundinud…  Ei, ma ei saa öelda, et nad laisad  oleksid. Teevad tööd ja kõvasti kohe. Aga tundub, et kodus teevad ainult siis, kui vaim peale tuleb või ma nad oma naaksumisega surmani ära tüütan… Kõik leebemad vihjed kõlaksid nagu kurtidele kõrvadele.

Muidugi, sellest võib täitsa aru saada, et kui on kuus tööpäeva jutti, libiseva graafikuga ja koju jõutakse hilja, siis vabal päeval tahetakse end kõigepealt välja magada. Aga ega see siis tähenda, et ülejäänud päev kodutöödele läheks… Ikka vaadatakse mulle otsa – mida täna süüa saab? Aga kuidas toit poest koju jõuab või puud pliidi ette saavad, seda küsitakse harva.

Seni pole keegi söömata jäänud, puud on lõhutud saanud ja pliidid-ahjud köetud. Muud asjad ka enam-vähem tehtud. Aga vaat enam ei jõua…

Asi selles, et paar nädalat tagasi hakkas parem küünarnukk valutama. Ei valutanud kogu aeg, peamiselt siis, kui raske poekotiga tulin või midagi tõstsin. Viimasel ajal aga ei saa isegi joogipudeli korki enam lahti keeratud, noaga millegi hakkimine on kah paras piin, juukseid saab hädapärast kammitud…

Arst diagnoosis närvipõletiku ja käskis käele rahu anda. Aga kuidas see praktiliselt peaks välja nägema? Soovitaks keegi mulle head koduabilist?

Plaanisin siin puhkuse ajaks ühte-teist, jääb vist tegemata 😦  Kibuvitsajuurikad ootavad väljakaevamist, naadid kah… Isegi kurke pole saanud lihtsalt sellepärast hapnema panna, et ei suuda rõikajuurikat maast välja sikutada. Eks söövad siis niikaua värsket kurki, kuni keegi selle töö ära teeb.

Teistel veel puhkust pole, et saaks päriselt tegemised nende kaela lükata. Tupsu on mul siin igapäevaselt käepärast ja tema vähemalt püüab aidata, kuigi suurema osa päevast kulutab halisemisele kui iiiiiigav temal ikka on ja kas ma ei võiks sellele ja tollele helistada, et kedagi endaga mängima kutsuda. Siin läheduses ju lapsi pole, naabripreili on ka kas reisil või laagris, päev-kaks kodus ja läheb jälle…

Kõige parema meelega võtaks koti selga, kaamera kaenlasse ja kaoks kohe päris tükiks ajaks 🙂 Kaamerat hoian ju vasaku käega, päästikule vajutada käsi lubab. Nojah, et pärast arvutis vaja pilte töödelda – jälle jama, sest ega pikalt hiirega toimetada ka saa…

Njah, poisi spordisalvid igatahes on nüüd minu. Kui paremaks ei lähe, siis uuesti arstile ja ehk saab mõne tõhusama ravi. Seni aga tuleb prouat mängida…

Advertisements
28
dets.
10

ilm on hukas…

Kohe päris täiega…

Ei mäleta mina sellist aastat, mil lumehanged mulle üle pea oleksid ulatunud ja maja lume seest enam väljagi ei paista ning aknast näen vaid ühtlast massi… See selleks, ega labidaliigutamine nii hull ka pole, jääbki jõusaali raha alles 🙂 Ja tegelikult on isegi ilus 🙂

Aga et linnaviletsus omadega jänni jääb, on kurjast. Kesklinn ja suured teed jah on läbitavad, aga enamus inimesi elab siiski kõrvalisemate teede ääres. Hea küll, saame aru, et pühad olid ja sahamehed tahtsid ka aega perega veeta (niigi olid nende tööpäevad pikad), aga nüüdseks on ju pühad läbi.

Me siin eramajade rajoonis oleme harjunud, et kõnniteed tuleb ise puhtaks saada, meil veel see hea asi, et teine pool tänavat on tühi maa ja lume jaoks kohta on. Kuid sõiduteed on siiski linna omad. Tavaliselt meil sahk käib kah, aga nüüd avastasin, et ainult “käib”, aga kasu tast pole.

Eile tulin töölt otse saha järel, vaatasin – sõitis niisama läbi ja tera maha ei pannudki. Sügavad rattaroopad aga olid oi kui libedad. Täna sõitis kah läbi, heal juhul lükkas paari sentimeetrise kihi pealt (ja muidugi pudenes see kohe sõiduteele tagasi, ühtlaseks pudruks). Nii muuseas lükkas valli vanale raudteetammile viiva jalgraja ette, eks mu Eriti Tubli Naabrinaine hakka seda jälle lahti kaevama…

Üldse paneb mind tänavune saha- ja kopameeste loogika imestama. Taksopeatuse juures lükati suur lumesodi hunnik otse ülekäiguraja ette, nii et sealt üle ristmiku Nõmme turule minekuks tuleb teha ring ümber terve Nõmme keskuse. Üldse on seal parkla ja bussipeatuste ümbrus paksu pudruga kaetud, samas tegutses üks kopp agaralt vana politseikooli sisehoovis, tõstis lund ühest hunnikust teise.

Meie tänava otsas on kolmepoolne ristmik, mis liikluskorralduse tobeduse tõttu väga elavat kasutust leiab. Seal on lumi tõstetud täpselt ühte nurka hunnikusse, pool on teele tagasi pudenenud, selle all täielik kiilasjää. Kitsas on niikuinii. Loogiline oleks järgmine lumekogus tõsta meetrijagu edasi tühjale kohale, aga ei – niipaljukest kopamees sõita ei viitsi. Pole vist vaja kaua oodata, kuni seal keegi hanges on või mis veel hullem – kuna selle “mäe” taha midagi ei näe, mõned masinad ninapidi kokku sõidavad…

Oma tänava majaomanikke pean küll kiitma – kõik on viitsinud kõnnitee kogu laiuses puhtaks rookida, keegi pole piirdunud labidalaiuse koridoriga. Aga jah, kui see lumevall teisel pool teed sulama hakkab, pääseb läbi ainult paadiga…

Igatahes pean plaani kevadise sula ajaks siit evakueeruda. Tegelikult loodangi, et see sula just mu Bulgaaria-reisi ajale satub 😛

Enne aga tuleb veel külma, see on kindel, eriti kui ma oma koera ja kassi vaatan. Muidu nii pirtsakad ja närva söömaga tegelased pistavad praegu kõik nahka, mis ette antakse ning lakuvad kausidki puhtaks. Ju koguvad rasva naha alla..

04
apr.
10

üks laps on täna sündinud…

Küll juba 27 aastat tagasi, aga ikkagi…

Mu nooremal tütrel on selle sünnipäevaga alati häda olnud – enamasti sattus ju ikka sinna munadepüha kanti 🙂

Vähe sellest, et maalt saadeti selleks puhuks paar restitäit mune, mis keeta ja värvida (ning hiljem ka ära süüa ) tulid, paljud külalised pidasid ka oma kohuseks kingitusele paar värvilist muna lisada. Lõppes asi alati sellega, et koer sai tõhusa pühadekõhutäie 😀

Nüüdseks on asjalood sedavõrd muutunud, et kuna juba aastaid pole suurt pidutsemist ette võetud, käiakse mõne hea sõbraga väljas õhtut veetmas, on see mure sujuvalt ära langenud.

Aga õhtuks on väike tordinäksimine ikkagi plaanis, tordi saab sünnipäevalaps ise valida.

25
nov.
09

terminid paika

Blogimaailmas käib jälle üks suur supikeetmine, teemaks teadagi mis 🙂

Pool sellest supivahust oleks olemata, kui ei pandaks samasse patta erinevaid termineid või vähemalt lepitaks kokku, mis on mis. Praegu on mõnel küll sassis, mis on kooselu, mis on abielu, mis on vabaabielu.

Vabaabielu on minu meelest üks sõnavärd, millel sisu puudub. On kas kooselu või abielu. Abielu algab laulatuse või pühitsusega, kui seda pole, on tegemist kooseluga, kas siis registreeritud või registreerimata.

Riiklik abieluregistreerimine ongi sisuliselt kooselu vormistamine, see on puhtal kujul tsiviilõiguslik samm, mis toob kaasa seadusega sätestatud õigused ja kohustused. See kohustuste pool kipub praeguses võitluses tahaplaanile jääma, pressitakse ikka rohkem õigustele. Üht ilma teiseta ei saa ju olla.

Kui kooselu registreerida ei taheta, annab see mingil määral ka tunnistust sellest, et vähemalt üks osapool pelgab ennast lõplikult siduda, pelgab kohustuste koormat. Muidugi saab paljusid asju reguleerida ka eraldi lepingutega, kuid see on veidi keerulisem, nõuab ettemõtlemist ja vastutuse võtmist. Registreeritud kooselu puhul on lihtsam, suur osa asju on juba seadusega paika pandud ja eraldi lepingut vaja pole.

Abielu on midagi enamat kui lihtsalt registreeritud kooselu. Riikliku registreerimise juurde ei kuulu abielutõotus, lubadus teineteist hoida, austada ja armastada nii headel kui halbadel päevadel. Ei kuulu pühitsust (ja siinkohal pole oluline, millise religiooni või maailmanägemise kohaselt).  Küsitakse vaid seda, kas registreerimisakti kantud andmed on õiged, kas pooled on nõus seda oma allkirjadega kinnitama. Muidugi, tseremooniat on üritatud pidulikumaks muuta, toodud sisse elemente, mis algselt on kuulunud laulatustalitusse.

Abielu sisuliselt on siiski pühendumine, on kahest eraldiolevast ühtse terviku kasvatamine. See ei ole ühekordne samm, see on pikk ja järjepidev protsess. Nii nagu ei õnnestu kõik kooselud, ei õnnestu ka kõik abielud, paraku…

Siinkohal võivad paljud aastaid kooselanud ja senini registreerimata paarid vastu vaielda – ega mingi dokument ju tundeid muuda, mis tähtsust sellel on. Tean isegi selliseid ja võin imetleda nende vastastikust austust ja armastust. Aga paraku jääb ikka õhku küsimus – mis takistab neid seda lõplikku sammu astumast? Pealegi on meie seadusteski üksjagu punkte, mis näitavad, et paber on siiski oluline…

 

08
sept.
09

Väike öömuusika Nõmmel

Laupäeva õhtul toimus Nõmme turul esimene avalik kontsert Väike öömuusika. Kontserdi ajal anti Nõmme Lastemuuskiakoolile üle purskkaevu visatud soovimüntide eest ostetud viiul ning rahvas sai esimest korda nautida ka purskkaevu värvidemängu.

Kuna muusikat pildistada ei saa, purskkaevu kõrval vahepeal kuigi hästi midagi kuulda ei olnud, keskendusingi värvidemängu pildistamisele, harjutasin erinevate avade ja säriaegadega öövõtteid. Tulemused on siis sellised nagu piltidelt näha.

24
juuni
09

Vabalt võetud jaaniõhtu

Jaan 030Jaan 024Nõmme kandi rahvale enam avalikku jaanituld ei korraldata. Lähim võimalus oleks olnud Vabaõhumuuseum, aga autota sealt öösel koju ei pääse. Buss pidi tooma ainult Õismäeni, nelja-aastase lapsega jalgsi edasitulek ei tundunud ka mõistliku ideena.

Kuna üks pereliige on pealegi veel tuulerõugetes, otsustasimegi koju jääda ja niisama mõnuleda.

Turult sai kena lihatüki ja kotitäie häid grillvorste, salatikraamist rääkimata. Poest mõned pudelid karastusjooke, vein oli kodus olemas.

Lihamarinaad tuli üsna klassikaline – veidi üle kilo liha viiludeks, läbi kloppida, kaussi lõikuda peotäis küüslauku, suur mugulsibul, lihale raputada ohtralt erinevaid pipraid, soola, kallata juurde parasjagu õli ja kõik see värk mõneks tunniks külmkappi pista, vahepeal lihatükid ringi keerata, et ühtlaselt maitsestuks.

Edasi kulges päev nii, et tõbine lebotas toas, üks pereliige niitis muru (mis oli päris kõrgeks kasvanud 😀 ), kaks perelist korjasid metsast mitu kotitäit kuivi oksi ja käbisid – pole ju mõtet poest sütt koju tassida, kui kraam omast käest võtta.

Õhtul kulges kõik sama rahulikult edasi, mõnus soe ja päikseline oli. Tulehakatuseks läks õuest kokkukorjatud oksarisu, selle peale käbikotid, kui need süteks saanud, küpses lihagi kenasti pruuniks. Sir William tiirutas usinalt ümber tule, vahepeal lehvitas sabaga tuult, et söed paremini hõõguksid (ja kõike seda lootuses, et tallegi midagi head antakse. Anti ka muidugi 😉 )

Päris jaanituleks läksid aianurgas oma aega oodanud kibuvitsaoksad, okkaid tänagi veel käed täis. Lisaks paar suuremat puunotti ning võiski veini limpsima hakata. Kahe peale pudel polnud üldse palju, kergelt kumisema võttis, ei enamat. Tupsu esines mõningate omakoostatud tantsunumbritega kuni lõpuks mu sülle ära kustus.

Oli küll mõte päikesetõusuni välja jääda, et veidi piltida, paraku sai fotoka aku enne tühjaks ning siis tundus kõige targem tuppa magama tulla.

Tänanegi päev kulgeb lebotamise tähe all. Mõnikord ju võib…

27
apr.
09

Tappev nädalavahetus

Üle tüki aja tunnen, et mul siiski on lihased ja kondid olemas.

Reede õhtul polnud veel häda midagi. Päeval sai natuke aias nikerdatud ja õhtul läksime tütre ja Tupsuga vanema tütre juurde – lihtsalt veidi tibitsema. Laupäev aga oli juba tõsine tööpäev. Põhjaliku kaevamise tulemusena vahetas rabarbaipuhmas asukohta, mõned muudki seemned said mulda.

Mingil ajal tõi vanem tütar oma tibina meile, Tupsule seltsiks, kuniks ise rullitamas käis. Nooremal tütrel tuli sellest idee Tupsu pühapäevaks tädi hoole alla sokutada, et ei peaks tööle kaasa võtma (minul oli ka tööpäev oodata ja lisaks muud plaanid).  Idee oli täitsa vastuvõetav, ühe lisaklausliga – tulgu ma ka kaasa, et tütar saaks veel sõbrannaga õhtul veidi rullitama minna, ma võiks sel ajal tibinaid valvata ja hommikul sealt otse tööle minna. Saigi siis tööriided ja läpakas kiiruga kotti visatud ning autosse hüpatud. Aga selle kiiruga lükkasin valed kingad jala otsa, oleks pidanud teised, vähe mugavamad valima. See maksis mulle täna kurjasti kätte 😦

Pliksidega polnud mingit probleemi, mängisid ilusti ja kui ära väsisid, jäid kenasti magama. Hommikul sain tööle ka, milles küsimus.

Töölt viis tee fotojahile. Ise sain ka vibulaskmist proovida ja märklauale pihta kah 😛

Kodus võttis poeg vastu teatega, et grillimiseks vajalik on poest toodud, aga salatikraami tema valida ei osanud. Sooh, ikka pidin mina ka  poodi minema. Hetk enne seda laekus tütar Tupsu ja oma tibinaga, jättis tibina meile, et veel rattaga sõitma minna. Pliksid jäid mängima, mina käisin poes ära ja hekseldasin kiiresti salati valmis. Mõnus kirju ja kevadine sai.

kirju ja kevadine

kirju ja kevadine

 

 

Siis oli kell juba nii kaugel, et vaja hakata söömaklubi püsti panema. Aga oh õudust, vahepeal oli mu Skype millalgi end ära uuendanud, vahtisin tükk aega nagu vasikas uut väravat – kus need konverentskõne vidinad küll kadusid? Läbi häda sai lõpuks ühendus loodud. Klubitamine ise läks kenasti. 

Noored samal ajal grillisid, mulle toodi liha- ja salatitaldrik arvuti juurde kätte 😀

Nüüd on tunne, et ei viitsi niipeagi kätt ega jalga liigutada. Aga homme on korraline prügiveopäev, seega peab ikkagi minema ja prügikoti värava taha tõstma, hommikul kell kuus ma seda kohe kindlasti ei suuda…




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2018
E T K N R L P
« dets.    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  
Advertisements