Posts Tagged ‘suguselts

16
veebr.
11

pool sajandit vett ja vilet :P

Kellel noorem õde, eks need saavad aru…

Aga kui aus olla, siis päris uskumatu ju… Ikka on olnud õeraas, aga nüüd peab vist uue hüüdnime välja mõtlema. Kuldses keskeas daam ju 😛

Ammuks see oli… Mäletan seda õhtut vägagi hästi, kuigi olin siis alles nelja ja poole aastane plikake. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui ema ukse vahelt sisse vaatas, endal mantel seljas. Ju ma olin nii unine, et isegi ei küsinud, kuhu ta läheb. Hommikul äratas mind vanaema teatega, et mul olla nüüd väike õde. Et õe sündimisega omajagu tsirkust oli saanud, seda kuulsin muidugi alles palju aastaid hiljem.

Seda mäletan ka, kuidas vanaemaga sünnitusmaja akna taga käisime ja mina õde lausa nimepidi näha nõudsin ja pettunud olin, kui ei näidatudki. Kojutoomist mäletan kah, just sellepärast, et abiks olnud sugulased ütlesid, et nime polegi ju veel ja mina teatasin, et on ikka küll.  Jäigi see nimi 😀

Oli jah nukuke, alguses magas, sõi, siputas ja karjus, nagu nad kõik. Ema ikka vahel naerab, et kui titt nutma hakkas, siis mina läksin ja teatasin: “Ema, sul laps nutab!”

Aga kasvas ta nobedasti ning päris kange iseloomuga oli (ja on siiani). Kui tema midagi tahtis, siis seda saama pidi. Muidugi olin mina kui vanem õde see, kes valvama ja vastutama pidi ja kes õe koerustükkide eest riielda sai – vanem ja targem, peaks ometi teadma…

Oh neid õelikke nagistamisi, mis maha peetud said… Nüüd muidugi ajavad need naerma, kuigi tollal polnud sugugi alati naljakas – kui väiksem oma tahtmist ei saanud, võeti küüned ja hambad appi. Vahetevahel ma ikka hõõrun õele nina alla, et tema õeliku armastuse märki – hambajälgi – kannan seljal igavesti kaasas…

Siis tuli aeg, mil õde hakati mulle eeskujuks seadma. Ega minu tunnistustel ju ka viga polnud, aga õe omad olid ikka paremad. Käekiri oli tal ka ilusam ja joonistada oskas paremini. Kõik mu saladused oskas ta välja nuhkida ja muidugi osa nendest vanematelegi ette kanda. Aga sai ka kahekesi mitmesuguseid tükke tehtud, mis kenasti omavahele jäid.

Läks aeg edasi, lapsepõlve lollused jäid selja taha. Ning kuigi nagistamist ikka ette  tuli ja tuleb nüüdki, aga kui asi tõsine, siis kõige lähem abiline on ikka oma õde. Mured ja rõõmud saavad jagatud, teineteise tegemistele kaasa elatud.

Kuigi oleme õega erinevad nii välimuselt kui iseloomult, nii et võõrad meid õdedeks pidada ei oskagi, on meil üks ühine joon – teineteisest sõltumatult oleme ikka ühel ajal koolipinki nühkima sattunud. Eri koolides ja erinevatel (ja siiski mingil määral seotud) aladel, aga õppimised ja lõpetamised on kokku sattunud. Koostööd on nii palju tehtud, et mu lapsed naeravad, et kui mina ka kõikide nende koolide diplomid oleksin enda omadele lisaks saanud, võiksin nendega pool tuba ära tapetseerida 😛

Nüüdki on mõlemal jälle koolid pooleli ning sõbrad ütlevad, et hullud õed tõesti – võiksid rahulikult vanaemapõlve nautida, aga kus sellega!

Eks saab näha, kas järgmise poolsajandi ka vastu peame…

Aga et mu eksil ka täna sünnipäev, selle suutsin küll ära unustada ja polekski meelde tulnud, kui tütar poleks öelnud….

Advertisements
03
okt.
10

sugulased pole oma valida

Aga see, kui palju nendega suhelda või kas üldse suhelda, on suuremalt jaolt küll.

Minul on pool ilma sugulasi täis, aga enamusest nendest ma isegi ei tea, kus nad elavad või millega tegelevad. Põhjused on erinevad, eks nii ole ju kõigil. Osa on lihtsalt kaugeks jäänud, mõnedega pole kokkupuutepunkte juba iidamast-aadamast, mõnedega ehk isegi tahaks suhelda ja on seda proovitudki, aga oleme avastanud, et polegi millestki rääkida.

Suvel otsis mu üles üks mitte eriti kauge sugulane, kellega kohtusin viimati lapsepõlves. Meie vanemad suhtlesid just nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Nii jäime meiegi võõraks. Vahepeal saime täiskasvanuks, siis oli vaja oma elu sättida ja lapsi kasvatada ning mitmetel põhjustel polnudki aega ega huvi teineteise tegemiste vastu.

Nüüd aga leidsime ootamatult palju jututeemasid, esimene kohtumine (mis olude sunnil jäi väga lühikeseks), oli ka soe ja südamlik. Edasine suhtlus kinnitas, et meil on siiski palju ühist ning seega saigi nädalavahetuseks külla mindud.

Viimastel aastatel olen taastanud sidemed Virumaaga, mis mulle lapsepõlves küllalt oluline oli. Seegi kord viis tee sinnakanti.

Mõnusad päevad olid. Ei pühendanud me oma aega sugugi ainult mälestuste heietamisele, jututeemasid jätkus varaste hommikutundideni. Avastasime, et kuigi oleme paljudes asjades väga erinevad, on meis samal ajal ka palju sarnast, isegi sarnased toidud maitsevad.  Mingil eluperioodil oleme isegi üsna lähestikku elanud, aga ju siis polnud õige aeg kohtuda.

Vähe on inimesi, kelle seltskonnas saab olla täielikult mina ise, kelle ees ei pea iga liigutust ega ütlemist kramplikult kontrollima, kellele ei pea püüdma näidata ainult ja ainult parimaid külgi endast.

Mõnedki seigad minevikust said läbi harutatud, mõnedki asjad omandasid hoopis uue tähenduse, mõndagi uut ja huvitavat lisandus mälusoppidesse.

Lisaks veel väike retk kaunitesse paikadesse, kuhu ma omal ajal jõudnudki polnud, paras portsjon pilte kaamerasse (mis küll veidi settimist tahavad). Plaanid edaspidiseks….

Hea, kui sugulussuhted on midagi enamat kui teadmine kellegi olemasolust ilma sügavama sisuta, midagi enamat kui kohustuslikud kokkusaamised teatud juhtudel (kui sedagi..).

02
veebr.
10

ei ole tore…

Kohe üldse ei ole tore, et ema kiirabiga haiglasse viidi 😦

Südameoperatsioonist on poolteist aastat möödas ja siiani tundis ta end väga hästi. Aga jõulude ette oskas endale mingi külmetushaiguse hankida. Sellest peale kadus jõud ära, ei jaksanud enam toast väljagi minna. Osaliselt vabandas seda muidugi külm ilm, aga toas ei jaksanud ka lõpuks suurt midagi teha.

Hommikul helistas arstile ja kurtis oma olemist. Arst käskis kohe vastuvõtule tulla. Läksid siis isaga välja, aga kaugemale – ütles, et ei jaksa kõndida. Ilm oli ka muidugi jube. Isa pakkus, et viib siis õe autoga, mis neil hoovis seisis, Ei, ei taha (ega tahagi isal enam sõita lasta, see pole ka kuigi arukas, isa tervis pole ju ka kiita). Võtaks siis takso – ei tahtnud seda ka. Läksid tuppa ja kutsusid kiirabi.

Kiirabi tegi EKG ning viis kohe haiglasse, intensiivi.

Uuringute vastuseid veel pole, aga süst tegi olemise paremaks, ema hakkas end palju paremini tundma ja arvas, et saabki haiglas natuke puhata…

Õde kahtlustab südamepuudulikkust, mina aga arvan, et üsna tõenäoliselt tõi see külmetushaigus kaasa südamelihase põletiku. Jama mõlemal juhul…

Vaatama saame õega minna alles kolmapäeval…

27
apr.
09

Isa tütar

isa2Kui me õega lapsed olime, armastasid sugulased ja tuttavad ikka arutleda, kumb meist siis isa ja kumb ema moodi on. Mina olin raudselt isa tütar.

Isalt olen pärinud juuksevärvi (selle originaalse), huulte ja silmade kuju. Lisaks ka paraja portsu kangekaelsust ja oskuse mõnikord juuksekarv lõhki ajada.

Ei ütleks, et meil mingid ninnu-nännu suhted oleksid olnud. Isa oli siiski suhteliselt karmi ütlemisega, autoriteet, kelle sõna tuli kuulata. Sai neid lahinguid ikka üksjagu maha peetud, vahel isegi nii ägedaid, et ema pidi vahetalitajaks hakkama. Samuti ei armastanud ta lihtsaid asju kümme korda üle seletada, inimene ei või ju ometi nii loll olla, et ei taipa.

Kuid kui kuulata viitsisid ja kaasa mõelda, sai palju eluks kasulikku kõrva taha panna. Hulga tehnilisi oskusigi olen isalt saanud, kruvikeerajat ja jootekolbi ei pea eemalt imetlema.

Oma saavutuste isale ettenäitamine ja tunnustuse saamine oli ka oluline. Üldiselt isa muidugi eeldaski, et ma asjadega korralikult hakkama saan, nii et mingit ülevoolavat kiitust ei maksnud oodata. Lihtne “Tubli!” oli piisavalt kõrvust tõstev.

Keskkooliajast mäletan, et kuna isa töökoht oli  samas lähedal, oli meie traditsiooniks ühine lõunasöök pärast minu koolitunde. Ning kuna isa nägi väga noor välja, pidasid paljud meid hoopis paariks, kuigi veidi ebavõrdseks. Kui kord klassiga Leedu-reisilt tulime ja isa mulle rongi vastu tuli, küsisid mõned klassivennadki hiljem, kust ma endale nii šiki peika hankisin 😛

Keskkooli lõpukirjandi teemaks valisin põlvkondadevahelise sideme (muidugi tollases võtmes) ja kirjutasin just oma isast. Ainsana oma lennust teenisin sellega maksimumhinde 😀

Tänu oma ametikohale pääses isa üsna tihti ka “raudse eesriide” taha. Lisaks muljetele ja piltidele tõi ta sealt kaasa ka moodsaid hilpe minule (õele ja emale muidugi ka), väga hea maitsega valitud ja mulle ideaalselt sobivad. Seda oskust kõigile meestele paraku antud ei ole…

Aga täna – nii suurt juubelit meie peres ma ei mäletagi – sai mu isa 75! Õnnitlejaid jagub kolme noorema põlvkonna jagu…

19
apr.
09

Kaitstud: Elu on habras

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

13
apr.
09

Kaitstud: Häiritud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

17
märts
09

Nostalgiline

Tänane päev pole enam nii valus nagu aastaid tagasi.

Kaua võttis aega, et sellest üle saada, aga nüüd on rahulik ja helge tunne, palju ilusaid mälestusi tuleb meelde, asju, mida arvasin end juba unustanud olevat.

Elu läheb edasi kõigest hoolimata.




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

detsember 2018
E T K N R L P
« dets.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  
Advertisements