Nirti imestab, miks inimesed üldse loevad tema blogi, on see ju üks suur emotsemine ja halamine enamasti või siis krõbemahlakas seisukohavõtt mingil teemal.
Aga see ju ongi põhjus. Kedagi ei näi huvitavat ninnu-nännu ümmargused poliitkorrektsed ja ilusad jutukesed. Imelikul kombel leitakse blogipuust nagu lõhna järgi üles just need postitused, mille lugemisel saab kilgata: “Oih, mida ta ometi endale lubab!” Saab vastu vaielda, saab iseenda pingeid maandada, blogijat valimatute sõnadega sõimates (see millegipärast kehtib eriti Ninataga ja Ramloffi puhul), saab kaasa emotseda ja ninnutada (Nirti juures). Nirti puhul torkab silma just see täditsemise pool, noor inimene tuleb ju ‘õigele’ teele juhatada, ta maha rahustada ja temast hallile keskpärasuse massile sobiv kodanik vormida.
Unustatud on enda noorusaeg, enda võitlemised ja otsimised. Ning kui neid kuigivõrd ka mäletatakse, siis ongi nende põhjal hea öelda: “Jaa, ma tean, mida sa tunned, ma olen selle kunagi kõik läbi elanud ju. Aga vaata nüüd – ma olen sellest ju üle saanud, minust on korralik kodanik kujunenud!”
Üldse – kui suure osa blogipuu tipus olijate lugejatest on need, keda tõeliselt huvitavad need kirjutised ja kui palju on neid, kes klikivad tuttavatel nimedel eesmärgiga näha, et noh, millega ta nüüd jälle välja on tulnud, millele saaks jälle vastu vaielda, millele oma rikutud maailmapildi värvitud silt külge riputada?
Kui palju on siin soovi iseenda peidetud tundeid teiste kaudu välja elada?
Kukupai salapesa 
Need Ramloffimõnitajad on vist minu nägemisulatusest väljas, mina neid näinud ei ole eriti (mingi metsaneiu ja helle ainult olen ära näinud) ja ma alati mõtlen, et peab ikka fantaasia olema inimestel. Minu jaoks on Ramloff üks suurimaid autoriteete, peaaegu ainus blogija, keda lugedes pea pidevalt nõusolevalt kaasa nõksub ja kes ei tekita mitte kunagi soovi midagi rasket haarata ja ekraani lennutada. Okei, tema suhtumine Virginia Woolfi ja James Joyce’i on muidugi kahetsusväärne 😛
Mis korralikuks kodanikuks kujunemisesse puutub, siis kas selleks pole 20 aasta ja 6 kuu vanuse inimese puhul juba hilja? Ma paneks oma aktsiaid pigem mujale juba vaikselt.
Need, kes “sturm und drangi” vaibumist kahjurõõmsalt loodavad ja ennustavad (“Ole mis sa oled, 10 aasta pärast oled nagu mina!”), need on lihtsalt imelikud inimesed.
Milleks soovida kellegi võõra inimese isiksuse muutumist?!
Mul on Ramloffiga väike mure: ma tiba kardan teda… Selles mõttes kardan, et ilmast-ilma tunnen ma end mõnes seltskonnas nagu wannabe ja ramloffi kirjutiste läbimõeldus ning selgus on niiii hirmutav. Mõnikord tahaks ka sõna sekka öelda, kohe kui kommentaar kirjutatud ja saadetud olen õnnetu, sest mul on tunne, et ma olen uskumatult loll. Proovin parem vait olla, aga no ei saa alati sellega hakkama.
Kõige veidram, et tegelikult on ju tarku inimesi, kelle kirjutisi mul kommenteerida hirm ei ole siin palju.
Loodan, et mul on lihtsalt kompleksid 🙂
Nirti puhul luban enda kommete üle valvata ja täditsemise märkide puhul palun mulle ilusasti öelda “koht”.
Oh, sai südamelt ära.
Korraliku kodaniku kujunemine või pigem kujundamine- see on libedaks silitamine e patroniseeriv täditsemine ja kui see hästi ei õnnestu, siis pahameelt appi võttes sültjaks mõttelageda olemisega kallerdiseks tümitamine või?
Kaamos,
mul on kogu aeg sama tunne Ramloffiga suheldes.
Minul on vist midagi viga, kuid ilma Nirtit lugemata tunnen ennast vaesena. Tema keelekasutus on selline sirge, otsekohene ja aus. Isegi, kui ta parasjagu mulle vastu pead annab;)
Kuid kindel on see, et enamiku inimestest ei huvita see, miks keegi midagi kirjutab. Tunnistan, I&I blogi puhul tekib minul samuti tunne, et ma ei taha teada, miks nad blogivad, kuid see on äärmus. Teiste puhul uurin neid nagu ussikesi mikroskoobi all…
Pole vaja öelda, et ma olen “mida iganes siis”, selle olete kõik mulle juba suutnud selgeks teha…
Pean tunnistama, et täditsema kipun vahest isegi. Vanus ja elukogemused nagu annaksid selleks õigustuse. Aga tean ka, et oma võitlemised tuleb ise võidelda ja nooruses ei ole eriti meeldiv kuulda, et niikuinii rahuned maha ja muutud normaalseks. Mis see normaalsus üldse kellegi jaoks on?
Ramloffi puhul meeldib mulle see, et kuigi ta on minust hulga targem, võib temale jätta ka päris lolli kommentaari, ta ei torma sind kohe maatasa tegema.